Ojasoo ja Semper võtsid ette klassikalise dramaturgia

Sel nädalavahetusel NO99s esietenduva Edward Albee «Kes kardab Virginia Woolfi?» lavastanud ja kujundanud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper räägivad tagamaadest.

Miks just nüüd ja praegu Edward Albee «Kes kardab Virginia Woolfi?»?
Sest tundus huvitav ja inspireeriv teha vahelduseks väga head valmisdramaturgiat, millel puudub igasugune sotsiaalne ägamismõõde ning mis rakendaks veidi teistsugusel moel nelja väga head näitlejat. Ja mis kõneleks mitu korda huvitavamatest, nutikamatest ja lõbusamatest illusioonidest kui see rahvalik jura, mida tänasel päeval meile illusioonide pähe pakutakse.
Teie sünniaastal esietendus Endlas Adolf Šapiro lavastud «Kes kardab Virginia Woolfi?», osades Linda Rummo ja Aarne Üksküla. Kas ja kuidas see lavastus on teid mõjutanud?
See lavastus ei ole mind ega Ene-Liisi, kes oli 1977. aastaks juba sündinud, mitte kuidagi mõjutanud. Kuidas ta saakski mõjutada? Teatri võlu ja valu on tema kaduvus: kunstiteos sünnib vaid konkreetses ajas ning ruumis. Seetõttu on väga raske saada mõjutusi millestki, mida enam olemas ei ole. Kujutavas kunstis on säärase mõjuängi tekitava ahela kujunemine palju loogilisem ning kergem, kuid teatris ma sellesse ei usu. Vaevalt et täna sündiv lavastaja on kolmekümne aasta pärast mõjutatud homsest esietendusest. Parem, kui ei oleks.
Teiseks mõtlen sageli, kuidas sügaval raudse eesriide taga suutsid näiteks Mati Unt või noored popkunstnikud hoida 60ndatel kätt pulsil sellel, mis maailmas toimub.
Tänapäeval avatud kanalite ning piiride tingimustes kiputakse Eestis aga hoopis kapselduma ning mõtlema, et teatud armsad kodused müüdid on olulisemad kui aktuaalne nüüdisaegne teater. Meie oleme leidnud väga palju inspiratsiooni siiski Jürgen Goschi, Frank Castorfi, Robert Wilsoni, Dimiter Gotscheffi, Kristian Smedsi, Mart Kangro, Heiner Goebbelsi, Sebastian Nüblingi, Alvis Hermanise jt lavastustest, mitte aga paraku Voldemar Panso või Kaarel Irdi omadest. Ütlen seda kogu austuse juures kahe viimatinimetatu vastu.
Väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, samuti ka lojaalsus, kirg, usk ja armastus. Need on märksõnad, millest räägib Albee näidend. Milliseid märksõnu rõhutasite?
Spiel’i. Mängu. Seda, et kõik need loetletud märksõnad võivad iseenesest ilmneda sajal eri moel tüütust kirgastavani, kuid Spiel on miski, mis muudab kõik kergeks, kiireks ja tõsiseltvõetavaks. Armastus, vihkamine, üksindus – neist kõigist on jube raske rääkida ilma pateetika, enesekordamise ja liigse tõsiduseta. Kuid mäng päästab.
Miks just need näitlejad?
Oleme nende kõigiga teinud väga palju koostööd ja mitte kordagi neist tüdinenud. Nad on kõik mitmepalgelised, jõulised, ilusad. Kuid selle lavastuse kontekstis on võib-olla olulisim see, et neis kõigis on õiges vahekorras metsikus ja viisakus.