Pea vahetus, pea kaotus?
Kooliteatrilava staarina tuule tiibadesse saanud Uusbergi esimene lapsuke, paari aasta eest VAT-teatris ilmavalgust näinud lühinäitemäng E. Albee’ „Loomaaialugu”(2007) andis lavastaja omapärast aimu kergelt-üle-vindienergilisusega. Käsmu küla juubeliks valminud „Ahoi” (2008) oli tulvil Uusbergi leidlikkust ja „näitame kõike, mida koolis õppinud oleme”tegevust ja sellisena ehk veidi õpilaslik. Möödunud aastal Hüüru mõisas etendunud „Vahepeatus”, mis nagu hiljuti teatris NO99 ilmavalgust näinud „Pea vahetuski” on lavastaja enda kirjutatud, on aga tunnustatud küpse teosena. Tutvustustes on „Pea vahetust” nimetatud „Vahepeatuse” mõtteliseks, temaatiliseks järjeks, juba sõnamänguline sarnasus pealkirjades viitab sellele. „Vahepeatuses” avab Uusberg end lavastajana piisavalt, et lubada kriitikuil (nt Valle-Sten Maiste artikkel „Tugev küsimärk” 15. VIII 2008 Sirbis) uusberglikkust konstrueerida: „Uusberg saavutab huvitava vormi väga inimlikult ja soojalt mõjuva mängulisusega. Näiliselt lihtsate karikatuursete olustikuliste improvisatsioonidega saavutab lavastaja muheduse, meeleolukuse ja kaasahaaravuse. Suvaline kokutus, paus, kõne- või lauseehituse defekt on Uusbergil sedavõrd hästi välja mängitud, et mõjub kunstina…”
Pole siis ime, et „Pea vahetuse” publik ootas uusberglikkuse järjekordset avaldumist. Ütlen kohe alguses ära, et ligi kolm tundi kestnud sünnituse tulemuseks oli värske õrna olemisega beebi, kelle puhul polnud kahtlustki, et laps on armas ja omapärane, ent samavõrd abitu kui poolekilose sünnikaaluga maimuke sünnitusmaja kuvöösis, sama sõltuv klaasitaguse vaataja heatahtlikkusest ja hoolest, et elus püsida. Nii teksti kui lavastuse ebaküpsus annab märku sellest, et autor pole mallanud oma järjekordset maimukest vähegi kauem südame all kanda, vanemlik uhkus on saanud võitu vanemlikust hoolest ja nii näeme laval alles arengufaasis lavastust-näitemängu. Sünnitus viidi läbi turvalises õhkkonnas, koduste keskel: peaosis Uusbergi kodukoha Rapla teised tuntud näod, Märt Avandi ja Priit Võigemast, lisaks veel koori- ja orkestritäis sümpaatseid noori inimesi Uku venna Pärdi muusikalise juhendamise all, bussitäiest kaasa elama tulnud innustunud Rapla koolinoortest rääkimata. Etenduse esimesed kümmekond minutit kuluvad lavaruumi tagumise poole täitmiseks noorte koorilauljate-orkestrantidega. Tuleb tuubamees, võtab dirigendilt pileti ja istub pingile, tema järel kindla rütmiga paarikaupa järgmised ja järgmised pillimehed ja -naised. Millegipärast räägivad tulijad sosinal, ei tea, kas kardetakse publikut või dirigenti. Laval on grupp hirmunud või igavlevaid koolinoori. Ootamatu aplaus. Märt Avandi esitatud edukas pianist siseneb orkestrantide ovatsioonide saatel ooteruumi, võtab konferansjeeliku puisusega sõna. Avandi ei avane, ka kõige ülendatumatel hetkedel mitte, kui ta partner Priit Võigemast – veidi hiljem ootesaali ilmuv geeniusest heidik – teda kestast välja üritab tirida. Isegi amatöörnäitleja, kes täidab orkestrivanem Petsi osa, suudab ühel hetkel rollilaadse oleku leida, Avandi jääb reserveerituks etenduse lõpuni. Tõsi, et tema formaalsest edust tuimestatud tegelaskuju, kes vastandub elusale boheemlikule Võigemastile, peabki veidi elutu olema, aga see on Avandi, mitte tegelaskuju elutus. Ilmselt on tegu näitleja muutumatu isikupäraga, mis temaga rollist rolli kaasas käib: Avandi seisab laval, suu jahvatab ja kulm kerkib, muu tema näos ei liigu, ja nii rollist rolli, alati ühe külmavõitu intonatsiooni ja ilmega.
Mõnele see istub, teisele mitte. Seda peab endale teadvustama, selle alusel ei saa genereerida avalikke väiteid ja üldistusi. Seega piirdun tõdemusega, et ei saanud Avandi tegelaskujuga kontakti. Priit Võigemast oma kutselise teatri tasemel lavalise olemisega mõjus otsivas, kohmetus kooliteatrilikus lavapildis (arglikud kooriliikmed ja puine Avandi) nagu eraldi monoetendus, teater teatris. Mine võta kinni (vähimagi irooniata!), võib-olla tulevikuteatris saabki näitlemine kui mask üha enam paljastatud, näitlejakoolituse professionaalsete stampide vormitud pea visatakse kus kurat ja laval on alasti inimene oma vahetus, loomulikus kohmetuses, lavahirmude ja -krampidega? Tegevuspaik – raudteejaama ootesaal – jõuab lavastuse käigus ülenduda argisest paigast inimolemise mudeliks, lähtepunktist sihtkohaks. Reisiteadustaja (Uku Uusberg ise) on ses ruumis omamoodi jumalaks, kes kaht erineva elukäigu ja -sihtidega pianisti üksteisega kokku viies neid teineteisele lähemale aitab, kahe vana sõbra vestlusse reisiteateid hüüdes oma rütmi seab. Vestluste teemad ujuvad seinast seina (vanade ja noorte vastuolu, mehe ja naise mõttemaailma erinevus, eutanaasia, raha võim jpm), enamikku neist käsitletakse pealispindselt või trafaretselt. Uusberg on kasutanud kirjutamisel keeleassotsiatsioone: üks repliik kasvab teisest kõlavääratuse, mitmetähenduslikkuse, keelenalja kaudu. Mõnikord võte töötab, Uusbergi poeediintuitsioon viib ta neil juhtudel ootamatute leidudeni, sõnamäng hakkab kõlama. Mõnikord aga rahmitakse ka tühja. Näiteks Võigemasti tegelaskuju arutlus sõna „kohatu” tähenduse üle: „Naljakas ... Kui miski on „kohatu”, kas see tähendab siis, et sellel „kohatul” miskil kusagil mujal on koht? Et praegu on kohatu, aga muidu ... Ei usu. Kohatu on kõikjal koha-tu. Kõikjal. Kui kurb ... On, aga kohta pole ...”
Ühest küljest on selline keelemäng huvitav, avastuslik: eesti keele mäng, mida ei ole eesti teatris piisavalt olnud. Samas ei tohiks mäng palja lalina tasemele jääda. Lapsikuid heietusi on näidendis veel ja need väsitavad oma juhuslikkuses. Selle asemel oleks tahtnud näha, et Uusberg loob oma märkimisväärse kujunditajuga märgiliselt korrastatuma ruumi, nii et kõik noodid, mida ka näiliselt juhuslikult õhku loobitakse, harmoonilise tervikuna kokku kõlaksid. Kehva komponeerituse, teemaarenduse hakituse (või siis selle hakituse kasutamata jätmise) tõttu jäävad teksti programmilised üleskutsed põlvkondade-, sugude-, sõpradevahelise teineteisetunnetuse, „peade vahetuse” saavutamiseks eraldiseisvateks repliikideks, sümfoonilist tervikut moodustamata. Loo karkass on kenasti paigas: kõnekas tegevuspaik, mis vaimuka nükke abil (rongide väljumine kõikidesse maailma punktidesse) on toodud justkui maailma keskpunktiks; kaks sõpra ja reisiteadustaja, nende omavahelised suhted; geeniuse nurjunud enesetapukatse; Avandi ja Võigemasti tegelaskuju suhted ühe naisega. Kõik idud korraliku suhtedraama arendamiseks on tekstis olemas. Autor on intervjuudes nimetanud näidendi lähtematerjalina venna Pärdi muusikat. Pärt Uusbergi loomingus on sedasama võluvat siirust ja naivismi, samas küpsemat komponeeritust kui venna Uku mõtetes.
Kahju, et Uku pole raatsinud venna muusikale statisti rollist enamat pakkuda, koori võrdväärse partnerina kaasata. Hetked, mil näitlejate ja koori sünergia toimib, mõjuvad võimsalt: Võigemast ja muusika astuvad kenasti dialoogi teise vaatuse alguses, kui Uusbergi idee teineteist tunnetavast ja peegeldavast orkestrist ja geeniusest tööle hakkab. Inimestevaheline muusika, kokkukõla, häälestumise oskus on näidendit läbiv, lavastust tervikuks siduv kujund, mida võinuks kasutada julgemalt. Koor istub enamasti tarbetult pimedas, piiludes publikut ja peaosalisi. Omapärased leiud, intelligentne keelehuumor ja harva siiras, teistmoodi kohalolek vabandab nii mõnegi vea, mis Uku Uusbergi puhul isikupärana toimib, sest siirusele panustav lavastus on kooskõlas looja pahetu ja muheda olemisega. Kui mingi loomesnitt, omapära leitud, siis kipub kõik selles võtmes tehtu või nähtu noorele loojale petlikult ilmutuslikuna mõjuma. Siirusest infantiilsuseni, tõekuulutamisest banaalsuseni on üks väikene samm ja on hetki, mil Uusberg eneseimetluslikus olekus libastub, banaalsusi ilmutuse pähe serveerib. Andres Laasik kirjutab lavastusest 18. mai Eesti Päevalehes. Laasiku kriitika, millega osaliselt nõustun, on kahjuks argumenteerimata ja ärritas kõik lavastuse andunud fännid hirmsasti üles, mistõttu seda vähestki sõnumit, mis Laasiku loos oli, ei peeta mikski.
Noorele geeniusele on ju ometi liiga tehtud! Olen selles vastasseisus nõus mõlema poolega: kriitik pidanuks argumenteerima, kuid ka looja peab suutma arenemiseks end kõrvalt vaadata, mitte kapselduma austajate-kiitjatefännide suletud ringi. Uusberg peab õppima uusberglikkust väljaspool oma füüsilisi piire tajuma ja talitsema, nii et üksikute säravate sähvatuste vaheline hõredus sidusainega täituks. Otsivast omapärast peab saama ennast kehtestav käekiri, pea vahetusest tuleb jõuda vea pahetuseni, olukorrani, kus autori-lavastaja omapära ei mõju stiilivääratuse, pahena, vaid väärtusena. Mis muidugi ei tähenda, et silmapaistvat andekust ilmutava noore looja eneseotsingud huvitavad jälgida poleks.