Rapla manifest
„Tuleb pead ära vahetada ja siis oma peaga teise südant kallistada,” ütleb lavastuses üks tegelane. Ainult nii hakkavat pead ja südamed „kokku kõlama”. Küllap see ongi teatri ülim hetk. Kui vaataja pea tahab ja suudab kallistada tegija südant.
Teatud viisil üritab „Pea vahetus” olla kommentaar kõigele, mida Uku Uusberg seni on teinud ja kuidas seda on vastu võetud. „Mind ei võetud tõsiselt, nii noori ei võetagi tõsiselt,” on vaid üks seda teemat riivav valulik lause näidendis.
Oli hea näha vahelduseks etendust, kus vaatajale ei istutud teatri (väliste) väljendusvahenditega ning loosungiga uuest ja ennenägematust armutult pähe, vaid lasti kõnelda mõttel ja südamel, äbenemata lihtsat vormi.
Miskipärast on teatud osa nn intellektuaale võtnud pähe, et kõik, mis pole ähmane ja hämar, on lihtsustatud ja triviaalne. Vaidlen vastu. Ähmasuses pole midagi intellektuaalset, see on vaid teatud viis varjata… ütleme siis, et ebakindlust. Uusberg on (kogu oma statistilise nooruse juures) arusaadav ja kõige paremas mõttes naiivne. Sest hoopis kergem tee on luua midagi piisavalt segast, mille kohta keegi ei julge enam tunnistada, et ei saa aru.
Et Uku Uusbergi „Pea vahetust” mõista, ei pea mõikama midagi teatriuuendustest ega -teooriast. Aga soovija võib leida teoreetilist tuge näiteks Peter Brookilt, tema kuulsast tühjast ruumist, millest läheb keegi läbi. Ja kuigi „Pea vahetuses” on tegelasi hulga rohkem, ruumis on palju pinke, valgustabloo, ja helide maailm pakub kõike, alates valjuhääldist inglikoorideni, dialoogist kõnelemata, pole olnud palju neid kordi, mil olen teatri tajunud olevat oma algolemusele lähemal.
Tuleb tunnistada, et „Pea vahetuse” osatäitjate ülesanne pole kergete killast. Peaaegu pingilt tõusmata kõnelevad nad ligemale kolme tunni vältel dramaturgilises mõttes keerukat dialoogi, milles on narratiiv küll olemas, kuid see pole dominantne, pole peamine. Näidendi teksti muudavad keerukaks, aga ka põnevaks, mitmed möödarääkimised ja vääritimõistmised, demagoogitsemine ja iroonia.
Kui lavastusele midagi ette heita, siis ehk seda, et ei alguses ega ka lõpus ole tegijad raatsinud ennast vaataja rütmi mõelda. Orkestri kogunemine algul on ehk liiga venitatud. Kiirem käivitus, publiku haaramine kohe teeks vastuvõtu lihtsamaks…
Näidendil on ka mitu lõppu. Kuigi lisapalana tulev stseen pimeduses on soe ja võluv ning mõjub samal ajal vaataja väljajuhatamisena — tagasi reaalsesse maailma.
Kokku võttes on „Pea vahetus” üks krutskitega teatritekst, mis ei lase end just kergesti läbi hammustada ning annab mõtetele tööd veel pikaks ajaks pärast etendust.
Kui sõiduplaani kõikvõimsus saab vääratud
Lõpuks ometi on Eestist saanud rikas riik — muide, võimalik, et ollaksegi juba jõudnud Euroopa viie rikkama hulka. Eestlaste nutikus on maailmas hinnatud ja tunnustatud. Tallinnast saab
rongiga sõita kõikjale Euroopasse — Nuustakust Pariisini…
Just selliste, säästuajal suhteliselt hämmastavate mõtetega alustab noor dramaturg ja lavastaja Uku Uusberg oma värskeimat näidendit. Nii meelitav ja samas üliirooniline, sest alles see ju oli, kui me seesugust mantrat jumala tõsiselt võtsime, ning kõigil oli enesele krabamise, enesekehtestamise ja eneseteostusega nõnda kiire, et polnud mahti kõrvale vaadata. Saati siis peatuda ja mõelda: aga milleks?
„Pea vahetuse” tegevuspaigaks on seesama Balti jaam, kust viib raudne ruun ihaldatud laia ilma. Teatud mõttes on see lõppjaam — ja mitte ainult elurealistlikus, vaid ka Uku Uusbergi eelmist näidendit, eelmisel suvel Hüüru mõisas etendatud „Vahepeatust Hüüru mõisas” silmas pidades. Juba selles loos tegeles lavastaja kolme mehe saatusega, kes kõik omadega teatud mõttes vahejaama jõudnud ning seisavad silmitsi vajadusega rööpaid ümber seada. Sügavalt isiklikud küsimused, mida on osatud ometi nõnda asetada, et tekib üldistus ning saatuste ühisosa. „Pea vahetuses” viib Uusberg justkui „Vahepeatuses” alustatu lõpule. Pealkirjades väljendatud sõna- ja mõttemäng „vahe-peatus” — „pea-vahe-tus” annab lisatähenduse ka Uusbergi eelmisele loole: see, mida aasta varem tõlgiti üsna ühemõtteliselt vahejaamaks eluteel, omandas nüüd, „pea-vahe-tuse” kontekstis hoopis vahepealse peataoleku mõtte. Uusbergi tegelased aga, nii aasta tagasi kui ka nüüd, on ikka haprad loomingulised natuurid väljaspool keskpärasust. See on nende saatus ja rist.
„Pea vahetus” on nagu dialoogi kirjutatud filosoofiline traktaat. See tegeleb jumala otsimise (väga vaimukalt, kusjuures!), vanade ja noorte vastasseisu, meeste ja naiste erinevuse, raha tähtsuse(tuse) ja muu säärasega, püüdes neid igavesi küsimusi uuesti sõnastada. See on lihtne, võltspaatosest vaba, inimlikult arusaadav ja seega paljusid kaasav tekst, milles jõutakse lõpuks tõdemuseni, et kõige tõelisemad kogemused võivad olla need kõige lihtsamad eluhetked. Et jaama puupingil koos sõbraga veedetud öö võib üles kaaluda kontsertesinemise Berliinis.
„Pea vahetuse” kahel peategelasel pole oma senises elus olnud palju mahti ringi vaadata, nii nagu teose autorilgi. Nüüd on nad jaamas, kus kõik käib sõiduplaani sunduse järgi. Jaama tullakse ju vaid viivuks, et rutata edasi kuhugi, kus toimub elu, kus saab teostada võimast enda asendamatuse valemit. Kui sõiduplaan kokku jookseb, seatakse tegelased silmitsi iseenda ja suure hulga ülemäärase ajaga, mida pole õnnestunud kuhugi planeerida. Sel ajal pole reaalset väärtust, järelikult on ta hindamatu.
Rütm on häiritud ja ollakse justkui väljavenitatud hetkes kahe maailma vahel. Hetkes, kus on mahti, et puutuksid kokku elud ja inimesed, pead ja südamed, mis muul juhul oleksid üksteisest lõginal mööda kihutanud, nagu täiskiirusel kohtuvad rongid.
Just niimoodi saavad pealesunnitult kokku kolm kunagi lähedast, kolm „konsi”-aegset toakaaslast.
Andekas ja tunnustatud noor muusik (Märt Avandi) on rabanud maailma täiesti uudse mõttega klassikalise muusika esitamisel. Tema orkester püüab ümbritseva ruumi õhustikku muundada pillihelideks, mille taustale projitseerib andekas interpreet klassikateoseid… Klassika tänase päeva ja just selle ruumi õhustiku foonil — see on ju peaaegu geniaalne! Kas mitte seda ei peaks ideaalis taotlema iga klassika interpreteerija, olgu muusikas või teatris? Tema ja teda jumaldav orkester on teel järjekordsele gastrollile, aga keegi või miski on otsustanud nad peatuma sundida. On see Eesti Raudtee või jumal või veel keegi, kes kõneleb kõrgelt „posti otsast”, polegi tähtis. Tähtis on, et Kui valjuhääldist kõlab kume meeshääl (Uku Uusberg) teatamaks järgmise rongi väljumise aega, kinnitub noore interpreedi üllatunud ja äratundev pilk sinna — ja juba jutustab ta oma orkestrile andeka, klassikalist laulu õppinud toakaaslase loo, kes loobus laulmisest aastaid tagasi. Poole noodi pealt ja igaveseks.
Siis tuleb ooteruumi veel üks mees. Esimese mehe peegelpilt: sama must ülikond ja valge särk, ainult hapram ja katkisem. Ja palju tolmusem, vastandina teise siledusele ja triigitusele. Tema on kahe esimese toakaaslane, juba lapsepõlvest geeniuseks peetu (Priit Võigemast), keda selle eripära tõttu uurib eduka Eesti hästirahastatud teadus. Ka see mees on teinud kiiduväärt karjääri ning tema edu põhines inimlikust seisukohast tegelikult veelgi üllamal, aga ka originaalsemal ideel.
See mees on aga omadega jõudnud punkti, mida dramaturgia terminites võiks nimetada the point of no return. Tagasipöördumatuse punkti. Punkti, kus midagi peab muutuma. Kus enam ei „viitsi”.
Nendes kolmes loojaarhetüübis on nii palju üldistusastet, et igaühel, kel loomeinimese vaevadest udustki aimu, olgu või puberteedieas sahtlisse kirjutatud luuletuste jagu, on võimalik end külge haakida ja ära tunda. Ja ometi on õnnelikumad need vaatajad, kel Uku Uusbergi senisest elukäigust ja teatriteest varasemalt aimu.
Siin ta siis nüüd on
See võimsa kuju ja häälega Rapla kutt ilmus kooliteatri lavale näitlejaauhindu võtma veel päris päkapikuna. Küllap leidus ka vastutustundetuid, kes tihkasid teda geeniuse nimega rikkuda.
Gümnaasiumieas tegi Uku Uusberg esimesed lavastused, ikka oma mõttel ja tekstil/või tekstitusel põhinevaid, ning tema tee kutselisse teatrisse näis kindel ja kivideta. Kuidas siis, sirgumas oli mees, kel tõepoolest oli, mida öelda, ja seda juba väga noore mehena. Tema süda ja pea olid juba siis õiges kohas ja tegelesid keerukate eksistentsiaalsete küsimustega.
Aga ei märganud vist keegi, millal mees ise hakkas mõistma, et kui sinult eeldatakse kogu aeg liiga palju, pole sulle tegelikult jäetud eriti võimalusi õnnestumisega üllatada.
Jaan Tätte rääkis kunagi reisisaadete tegemise aegu, kuidas ta noorena muudkui unistas kaugetest maadest. Et saaks seal käia ja olla… Siis võimalus tuligi. Ja olles lõpuks jõudnud ühte seesugusesse eksootilisse paika, millest ta oli aastaid unistanud, pidi ta tõdema: „Siin ma siis nüüd olen.”
Midagi sarnast võis Uku Uusberg tunda, olles sisse saanud „lavakasse” ja hiljem, olles asunud tööle Eesti Draamateatrisse. Liiga kindel oli olnud ümbritsevate ootus; liiga palju on Ukus endas mõõtkavavälist, vastuvoolu ujujat, omatõde kuulutada kibelejat. Õnneks on temas ka suur hulk heas mõttes jäika kompromissitust, mis ei lase suubuda etteaetud vakku, vaid sunnib Tugisena (Uku Uusbergi kehastatud tegelaskuju mängufilmis „Malev”) vedama üüratu adraga oma vagu ümber üksiku rukkilille, et „tõhus rukkilill” saaks rahus õitseda.
Tegelikult pole ju ammu eesti lavastajate liiga lühikeseks väidetud pingile lisandunud nii jõuliselt oma „pealispealisülesannet” taga ajavat meest. See Stanislavski õpetusest pärit väljendki näib olevat ununenud.
Näidendi lõppjaam on kujundina võimas, aga ka võimalusterohke. Siia võib jõuda pärale, kuid siit saab teekond ka alata. Ja sellisel juhul on eespool tõesti kogu maailm. Seda vingem, kui see maailm on enda sees, on südames. Kui vaid pea, see pahna ja eeskirju ja valeootusi täistopitu suudab südant kuulata.
Nelja tee süsteem, viiendast rääkimata
Lavastus algab tühjas ruumis, mille ühele poolele on kogunenud ootel publik. Saali teises otsas on kahes reas puust pingid, samuti ootel. Alguses siseneb üks arglik mees (Raigo Saariste). Küllap seesugune, kes tuleb alati esimesena, paljalt hirmust piinlikkuse ees, et tema järele peaks oodatama. Ta istub tagasihoidlikult nurgapealsemale kohale. Muidugi.
Tasapisi, ükshaaval või salgakesi, liituvad teisedki „orge” liikmed. Kõik saavad esimeselt mehelt piletid ning vaataja hakkab aimama, et häbelik mees on juht või vastutaja… Huvitava dramaturgilise võttena on see alguses täiesti marginaalsena välja käidud ja tundmatu noore näitleja kehastatud tegelaskuju loo perspektiivis äärmiselt oluline tegelane. Me ei saa temast peaaegu midagi teada enne, kui kusagil poole lavastuse peal hakkab selguma, et just tema ongi veel üks võimalus, neljas tee. Just seesuguseks märkamatuks orkestrijuhiks, kellega keegi ei arvesta ning keda kõik tema häbelikkuse pärast nöögivad, võib samuti kujuneda looja tee, kui tal pole piisavalt hakkamist, äbilöögijõudu ja vägevat usku oma tõesse.
Kui nelja tegelase lahti mängitavad pusletükid aegapidi oma kohtadele nihkuvad, joonistub välja pilt. Süsteem.
Oletagem, et inimesel on anne ja eeldused; oletagem, et ta saab ka vajaliku hariduse.
Tal võib minna tavamõõtkava järgi kõik ülihästi, teda saadab edu ning võib juhtuda, et ühel päeval ta enam ei hooma, et elus on tähtsamaidki asju kui käsilolev eneseteostus. Teine võimalus, et ta võib väsida. Kõik on hästi, kuni ühel päeval, tont teab mis välismõjutaja abistaval tõukel, ei paku see kõik enam lihtsalt pinget. Kolmas variant on väga valulik: ta võib tunda, et see, millega ta tegeleb, on liiga suur ja liiga tähtis, on „p ü h a”. Seda, mis on „p ü h a”, ei saa vaadelda ratsionaalses mõõtkavas ja nõnda võib laul katkeda igaveseks paljast helihargi kõlksatusest vastu lauda. Ja lõpuks võib minna ka nii, et lihtsalt enesekindluse puudumise tõttu, hirmust helihargi kohatu kõlksu ees, loobutakse parem kohe. Ei üritatagi…
Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, astub „Pea vahetuses” esile veel üks alter ego, tegelane, keda keegi ei kehastagi. Kalmer. Aga Kalmeri mõju on suur ja ülimuslik. Tema nimi kerkib esile alati siis, kui jutustatakse parasjagu oma parimast ideest, geniaalseimast mõttest, edukaimast saavutusest.
MEES 2: Tõesti. Müts maha. Sinu enda mõte.
MEES 1: Ei. Kalmeri.
MEES 2: Kalmeri!?!
MEES 2: Kelle väljend see on siis?
MEES 1: Kalmeri.
MEES 2: Kalmeri !?!
MEES 1: Jajah. See pole küll minu mõte tegelikult.
MEES 2: Kelle siis???
MEES 1: Kalmeri.
MEES 2: Kalmeri!?!
Kes meist poleks elus kokku puutunud Kalmeritega. Keskkoolis, ülikoolis, kooliteatris… Kalmer on see sarmihunnik, päikesepoiss, helge pea… Kel on looduse poolt antud kõik ja kes nimelt seetõttu ei näe mingit põhjust oma annete rakendamiseks. Milleks?!? Need on inimesed, keda kõik kadestavad, sest neil on kõik olemas… Peale auahnuse. Aga isegi selle pärast neid pigem imetletakse. Inimene muutub ju kohe sümpaatseks, kui teda ei määri saada tahtmised. Inimese õnn on nii suur, kui väikesed on tema nõudmised. Klišee? Muidugi, aga klišeed saavadki sündida ainult õigetest lausetest.
Kalmeritele ennustatakse suurimat tulevikku, mis jääb enamasti saabumata, sest nad lihtsalt ei leia ühtki motivaatorit selle kättevõitmiseks. Kalmerid elavad oma elu tavaliselt õnnelikult ja vähenõudlikult lõpuni, samal ajal kui kõik teised, kes neid aiva kadestavad ja üle trumbata püüavad, väsivad, kuluvad, põlevad läbi…
Ja ring saab täis.
Mida siis teha? Sellele jätavad tegijad targu vastamata. Sest nemadki ei tea. Ma loodan väga, et sel kahtlemata vägeva väega tekstil pole siiski prohvetlikku jõudu. Et nüüd, mil need valud on välja kirjutatud ja lahti mängitud, ära „sõnastatud”, on nad samaga ka ohutuks muudetud.
Ei saa olla nutmata
Kõik selle lavastuse näitlejad — Avandi, Võigemast, Uusberg ja Saariste — mängivad natuke iseennast ja natuke ühte osa Uku Uusbergist. Priit Võigemasti kahtlemata enim hinge mineva tegelaskuju Mees 2-e taustal on täiesti selgelt tema kehastatud võimas Rein Rannap Vanemuise möödunudsuvisest lavastusest „Ruja”. „Pea vahetuse” Mees 2 ja Rannap pole sarnased, kuid mõlemad on andekad muusikud, haprad loojanatuurid, nende saatusel on selge ühisosa.
Priit Võigemast loob kahtlemata ka selle lavastuse ühe kõige pühama hetke. Ainuüksi selle hetke nimel tasub teatrisse minna. On ju ehedad pisarad laval alati küsitava väärtusega. Esiteks on üldteada, et näitlejad oskavad neid tehniliselt esile kutsuda, olulisem on aga, et alati tundub: tegelikult peaks ju saal nutma — laval toimuva pärast.
Seekord nii ei ole. Kui Priit Võigemasti Mees 2 nutab laval oma eluraskeid pisaraid, vakatab saal, seisatub aeg, nihkub paigast tuba. Tõelise „pea vahetuse” korral ei saa olla nutmata.
Märt Avandi kehastatud Mees 1-l on vähem võimalusi mõjuda emotsionaalsel pinnal. Seda enam on temas intellektuaalset jõudu. Kuidas teisiti, on ju see roll just Avandile kirjutatud ning teatav küüniline intellektuaalsus ongi selle näitleja eripära.
Mees 1-l pole tema senises elus jäänud midagi tegemata saamatuse või liigsete sisemiste küsimisvaevade tõttu. Andis jumal ande, pani ta kaasa ka kohustuse sellega midagi peale hakata, see on iseenesestmõistetav. Iial ei suuda ta mõista sõber Kalmeri mõttelaiskust, seda kohutavat, vastutustundetut raiskamist. Samas on hea, et Kalmer on olemas. Ideed pole ju, nagu me väga hästi teame, ühe või teise inimese p e a s, ideed on õ h u s…
Mees 1 on hea demagoog, kes vaidluses enamasti alla ei jää, ning tema hoiakus on — juba! — üksjagu üleolekut ja halvakspanu kõikvõimalike saamatute jobude vastu.
Ilus on Mees 1-e muutumise hetk; selles pole dramaatikat, äraseletatust või äratundmist. Sama kergelt, nagu ta on elus edu saavutanud, annab ta selle käest. Tundmata vähimatki kahetsust.
Toakaaslase Etsi hääles (Uku Uusberg) valjuhääldis on paras annus lavastajat vaatamaks lõbustatult pealt, mis saab, kui reeglid kaotada, graafik sohu sõidutada ja luua täiesti uus olukord.
Tegelaskujuna on ta emotsionaalses küpsuses küllap kõige kaugemale jõudnud, kuigi loobus oma karjääri ellu viimast kõige esimesena.
Orkestijuht Raigo Saariste kehastuses on küllap osalt roll, osalt tema ise; aga ta võis olla ka Uku Uusberg seal kauges lapsepõlves, kui ta polnud veel avastanud kooliteatrit, kui polnud veel iseennastki avastanud ning mil tal võis olla mõne pahatahtliku kaaslase poolt moonutatud pilt endast. Nii lihtne on inimeselt enesekindlus röövida.
Raigo Saariste kasutamine lavastuses on märgiline ka seetõttu, et asetades ta laval peaaegu võrdsesse partnerlusse praegu eesti teatris kahe väga armastatud ja lootustandva noore näitlejaga, paneb Uku Uusberg veel ühe küsimärgi eneseteostuse viljade, edu ja tuntuse kohale.
Rääkimata küsimärgist akadeemilise hariduse peal, mis „Pea vahetuse” tekstist nagunii läbi kumab.
Maksimaalselt isiklik
Kuigi tullakse samast paigast (kõik lavalolijad, ka orkestri rolli mängiv Uku venna Pärt Uusbergi koor „Head ööd, vend”, on pärit Raplast); ollakse nooruses ühtmoodi lootustandvad, võib-olla koguni andekad; õpitakse isegi samas koolis ja sama ala (nagu Märt Avandi, Priit Võigemast ja Uku Uusberg), astutakse elus ikkagi erinevat rada. Loomingus ei ole õnnestumise garantiid. Ja õnnestumine ei tähenda õnnelik olemist, eneseteostus ainult tundub olevat püüdluste tipp. Tähtis on, et süda oleks õiges kohas ning pea kuulaks südant, mitte vastupidi. Et pea kallistaks südant.
Nii ongi Uku Uusberg läinud maksimaalselt isiklikuks, kirjutades näidendi nimelt oma sõpradele, suurepärastele näitlejatele, kaaslinlastele — poistele, kes tunnevad teda ning teavad lapsepõlve, kust tema on pärit. Kirjutades loo pühendusega ühele väiksele Eesti linnale Raplale, mis andnud sobiva kasvukeskkonna sealt võrsunud annetele. Aga kõige rohkem vist ikka oma vennale, sest Pärt Uusbergi varbaotsteni pühendunud ja üdini loominguline muusikunatuur on ilmselt olnud üheks prototüübiks või vähemasti motivaatoriks selle loo jutustamisel. Pärt Uusberg on lavastuses kõlavate koorilaulude helilooja, nimelt tema intervjuu kavalehel heidab valgust nii mõnelegi mõttekäigule näidendi tekstis. Ja mis seal salata, sellele omamoodi Rapla manifestina mõjuvale lavastusele panebki krooni pähe just koorilaul. Inglikoor, vastandina vilkuvate tabloode ja valjuhääldite ülemvõimule ning inimesi lahku kihutavate rongide rutule tõstab armastuse ja puhta kunsti taas ülemaks kõigest muust.
Muusika. On kindel struktuur. Puhta ilu süsteem. Täiuse suisa matemaatiline vorm. Muusika. Vorm, millesse inimene peab paigutuma. Mitte vastupidi. Inimene peab iseend oma ebatäiuslikkuses viima täiuseni. Mitte lodevalt lootma, et teda ümbritsev keskkond tema puuduste järgi ennast kohandab…