Väga vitaalne surnud jänes: yllatav eesti lavastus Odeoni teatris (Infoportaal Rue89 / 07/11/2011)

Tagasiteel Hingedepäevalt jäi meie teele risti ette üks surnud jänes - teatriime: see surnud jänes oli pärit Eestist ja vist ka ainus, mis võttis veidi energilise teatri NO99 tuure maha. Nooruslik trupp tuleb Eesti pealinnast Tallinnast.

Eesti kogu ülejaanud maailma vastu

Esietenduse õhtul, reedel, polnud Odeoni teatrisaalis just palju kriitikuid. Ja ometi oli see ikkagi esimene kord, kui sai suurel prantsuse laval näha eesti lavastust (eesti kultuurifestivali raames). Kuid sel õhtul oli kohal siiski neliteist parimat ja hinnatumat kriitikut Pariisi regioonist.

Kas nende ülemused olid nii omavahel eelnevalt kooskõlastanud? Ärge muretsege! Iga kriitik otsustab siin ise, kes tugevaim, jääb ellu. Isegi kui tunneme rõõmu uute etenduste rohkuse üle, ei tohi unustada, et see jätab ka endast iga nädal laipu maha.

Seda enam, et etenduste eluiga (lavastuste etendamiste arv) on kui vabalangemine. Asi on paigas - turumajandus, castingu eeskirjad ja reklaaminduse reeglid on jõudnud järgi ka teatrimaailma.

Miniatuursed hõrgutised kunstilisest köögist

Mida võivad korda saata tundmatud eestlased võrreldes hiiglaslike ameeriklaste Theatre de la Ville's, Linnateatris (Bob Wilson) või Prantsusmaa enda raskekahuriväega Colline'i teatris (Stephane Braunschweig) rääkimata üldsegi üheteistkümnest ülejaanud kandidaadist ning igapäevastest uutest esietendustest?

-Väikeseid arranzeeringuid just meie koduõuel: Odeoni teater käis kaks nädalat kestnud reisil Tallinnas, et rääkida lavastusest enne kuute Pariisis antavat etendust. Hea küll, aitab jutust!

Lavastuses „NO83, Kuidas seletada pilte surnud jänesele?“ saab artistliku kokakunsti maitseelamusi nautida iga viimse nüansini.

Number NO83 märgib teatri NO99 lavastuse numbrit (nende järjekorras kuueteistkümnes, kuna nad teevad kõike vastupidiselt).

Kas Joseph Beuys armastab jänest?

Lavastuse pealkiri on kunstnik Joseph Beuysi surematu aktsiooni tsitaat 26. novembrist 1965 Düsseldorfis. Sel päeval, ühe kuulsa kustikaupmehe galeriis, oma loomingu väljapaneku sisseõnnistamiseks, kõndis Beuys kolme tunni vältel, rüpes surnud jänes, pea kaetud mee ja kullatolmuga, ning näitas ükshaaval jänesele oma teoseid. Lõpuks, pikalt taburetil istudes, hakkas ta surnud jänesega rääkima.

Kust algab ja kus lõpeb kunst? Kas see, kuidas me vaatame ühte kunstiteost, pole mitte tähtis osa teosest enesest? Kes keda õieti vaatab? Kuidas käituda võimu, raha ja kunstiäriga? Tema kunstitootlikkuse ja instrumentaliseerimisega? Millises teadvusetuses elab kunstnik, millises kunsti vaatleja?

Naerupahvakud

Kõik see on läbiv teema Tallinnast tulnud lavastuses ning veelgi enam, jänes, on viide Eesti endisele kultuuriministrile (nagu kui Prantsusmaal näitlejad vihjaksid kodutule koile - otsene tõlge Mitterand'st). Pole oluline - kas publik jagab kohalikku detaili voi mõistab, et kuldmaskiga mees, kellel surnud jänes kate vahel, tsiteerib Beuysi – lavastus püsib jalgadel nii ehk naa. Ja operetist või muinasjutust tuttavad karvased ja pehmed jänesemaskotid on veel eriti ahvatlevad.

Üks suurhetk, kus jänesed, selgitused käes, vaatavad legendaarseid fotosid, mis räägivad vaimustusega sotsialistlike maade reziimist, töötatakse kiirelt ümber rahvuslikuks armuanniks. Ekspositsioon lõpeb millegi ootamatuga, mehega plangu otsas, kellel endal kere kahte lahku laiali. Kas see on moodne kunst voi lollus? On see kunstnik voi joodik? Küsib endalt kõige piinatuim jänes.

Külalisnäitleja - kultuuriminister

Teised suurhetked käsitlevad kultuuri- ja hiljem ka spordiministriga stseene (vapustav näitlejanna). Sport ja kultuur - kas need kaks üheskoos suudavad upitada endise idabloki maa mainet? Kiireim tee kuulsuseni ühele väikesele rahvale nagu seda on eestlased (vähem kui 1,5 miljoni elanikuga) (seega ka eelistatuim tee) on sport. Kunst, sellega on natuke keerulisem, me ei ole kunagi kindlad, millist jumalat kunstnik kummardab.

Viimane saab kinnitust etenduse lõpuosas, kus korraldatakse fenomenaalne kusemisvõistlus, milles on viiteid iga maa telesaadetele (meie jaoks Intervilles ja Fort Boyard).

Kõigest eelnevast räägibki lavastus „NO83 Kuidas seletada pilte surnud janesele?“ On tõuse (tihti) ja mõningaid mõõnu (kehalised stseenid ja füüsilised improvisatsioonid ning olemuslikud blabla stseenid, kus näitleja arutleb teemal: näidelda, jah, kuid mida, miks ja kellele?.

Liiva peale kirjutatud...

Lavastuse vorm (ruum, stseenide paigutus) on eriliselt leidlik ja üllatav, sest ta on kirjutatud liiva peale kollektiivses küsimuste-vastuste voorus, mitte lavastusse projekteeritud. Enesevaatlus, uurimused ja ettepanekud, kus lõpeb igaühe roll. Ometi ei võta kõik eelnev lavastajatelt Ojasoolt ja Semperilt vastutust vähemaks.

Mõned aastad tagasi, Tartus, ühe festivali raames, nägin üht teist lavastust samalt trupilt. Mis oli selle sisuks? Sündivus Eestis - tol ajal väga aktiivne jututeema. Kuidas võidelda murettekitava sündivuse langusega? Korraga terava ja burleskiliku suhtumisega pakkus trupp välja erinevaid lahendusi.

NO83 näol on tegu avatud struktuuriga lavastusega. Kasutatud on kõll surnud jänese sümbolit, aga me teame hasti, et elusa jänese kiiretele jalgadele vastast ei ole.