Hirmuäratav ja joovastuslik etendus

Möödunud nädala keskel toimus teatris NO99 sündmus, millesarnast kogeda pole tihti antud. Kristjan Sarv oli valinud lõigu Henry Milleri „Vähi pöörijoonest” (lk 187 – 188 ning lk 190 eestikeelses 1992. aasta väljaandes, tõlkinud Erkki Sivonen, monoloog ebainimlikust kunstnikesoost ning kõige voolamisest) ning esitas seda 99 korda, tehes umbes iga kümne monoloogi järel umbes 5minutilisi ja suuremate osade (kolmandik, pool, kaks kolmandikku) möödudes umbes 10minutilisi pause. Kõik kokku kestis peaaegu täpselt 10 tundi, õhtul kella kuuest öösel kella neljani (kuigi algselt plaanitud oli 8,5 tundi). Mina vaatasin kogu aktsiooni algusest lõpuni ära, jäädes suitsupausidelt hilinedes ilma neljast või viiest monoloogist.

Niisiis, suitsuruumis skeptilisi ja entusiastlikke, põnevil ja äraootavaid lauseid kuulnud, asusin etendust vaatama. Sarv (ja nagu pärast välja tuli, ka teda helipuldist toetav Hendrik Kaljujärv ja vist ka valgusemees Ahto Vaher) kandis musta kostüümi, mis oli tuttav NO-teatri avalavastusest „Vahel on tunne…”. Põhimõtteliselt oligi Sarve aktsioon tolle avalavastuse selle stseeni, kus lavastaja sundis Sarve ning Rasmus Kaljujärve tegema harjutusi kuni väsimuseni, ja siis veel edasi, sest „kui enam ei jõua, siis tee edasi”, sisuline edasiarendus. Sarve aktsioon viis selle põhimõtte äärmuseni, s.t viis selle täide. 

Oli näha, et Sarv polnud kavatsenud asjast teha „stiiliharjutusi”, s.t ta ei püüdnud meelega mängida erinevaid monolooge erinevas stiili- või mänguvõtmes. Algas see kõik teatavas „triviaalvõtmes”, Sarv esitas monoloogi kohati eksalteeritud ja jõulises maneeris, mis on tema näitlejaisiksust arvestades suhteliselt ootuspärane. Kuid juba esimese kümnendi jooksul hakkas kogu selle voolu monotoonsus ise endale peale sundima registrivahetusi, mida omalt poolt toetasid ka heli ja valgus. Aktsioon muutus järk-järgult uutmoodi võimaluste otsimiseks, intensiivsuste vaheldamiseks. Teise kümnendiku keskel tekkisid esimesed näitleja lisandused, mõned üksikud täiendavad või kommenteerivad laused, kuid kogu aktsiooni peale kokku kogunes neid siiski vähem, kui oleks võinud oodata. Sarv jäi siiski oma tekstile ja näitlejaülesandele truuks. Oli jõulisi paisutatud monolooge, oli tardunud, vaikseid ja sisendusjõulisi, oli litaaniana venitatud monoloog, oli lauldud monoloog, oli paar lõdvestavat monoloogi, mis esitati naljatoonil või teksti suhtes irooniliselt, oli kuulda Ojasoo ja Mäeotsa järeletegemist. Oli (see oli vist 40.) monoloog, mille Sarv esitas vaikides (mitte pantomiimis, vaid lihtsalt kinnise suuga ja ilma hääleta), toetudes juba sellele, et publikul on teksti käik meeles ja nad suudavad jälgida Sarve näoilmeid ja žeste; selle monoloogi taust oli vaikne voolav muusika, mille lõpus lausus naisehääl vaiksel sosinal „i togda proizošlo ogromnoje zemletrjassenie” – üks sõna otseses mõttes kaunimaid hetki aktsioonis. Kusjuures registrivahetusi tuli ette ka monoloogide keskel, kord iseenesest mingist intonatsioonivälgatusest või žestist sündides, kord vägisi tehtud enese lahtitõukamisest. Igal juhul oli veel võimalik suitsuruumis arutleda, milline monoloog on hea ja milline mitte nii hea; oli võimalik teha teatrikriitikat.
Ja siis tuli murrang, mis tõstis aktsiooni tähenduse „kuidas”-küsimuselt ümber „et”-küsimusele. Pärast 50. monoloogi oli kell pool kaksteist; oli näha, et kui samamoodi edasi läheb, võib aktsioon kesta kuni varahommikuni, kuigi Sarv oli juba omajagu väsinud. Aktsiooni teine pool algas kiire valju muusika saatel kiiresti loetud monoloogidega, oli näha, et Sarv püüab tempot tõsta, et ta püüab muusika ja hooga ennast üles peksta tollest väsimusest ja poole peale jõudmise pingelangusest; asjasse hakkas sugenema meeleheitlikkust. Kuid see enese ülespeksmine suubus umbes viie monoloogi järel kustumisse – algas aktsiooni kõike vaevalisem ja valusam järk. Sarve hääl muutus vaikseks, sageli esitas ta monolooge juba põrandal või toolil istudes ja lihtsalt teksti ära lausudes, võis oletada, et tekst hakkas näitleja jaoks absurdseks ja tüütavaks muutuma. Seda oli kohati päris vaev vaadata. Kuid just siin omandasid mõned teksti kohad täie tähenduse: näitlemine oli muutunud selliseks tülkavõitu lõputuks vooluseks, millest tekstis juttu oli. Sai nähtavaks, mida tähendavad monoloogi sõnad „kes on sellest soost, peab sonides mäe otsa ronima ja oma sisikonna seest välja rebima; nii on õige ja õiglane, sest ta ei saa teisiti” (ja meenus „Seitsme samurai” lõpp, kus Sarve mängitud samurai ronis etenduse finaalis kõrgele müürile ning tegi harakiri – selle lisas Sarv tollal ise lavastuse viimaste mängukordade ajal). Oli paar monoloogi, mille Sarv esitas raugenud häälel täielikus pimeduses. Kahele kolmandikule lähenedes hakkas Sarv sellest madalseisust aeglaselt väljuma, aplausid, mis seni olid tervitanud 33. ja 50. monoloogi ning mõnesid vaimukamaid kohti, hakkasid nüüd iga monoloogi lõpus Sarve toetama. Kaheksanda kümnendiku sees aga leidis Sarv mingi hoo, oli näha, mis juhtub siis, kui enam ei jõua ja ikkagi tehakse edasi: tema hääl tuli tagasi, ta luges monolooge kiiresti ja ilma eriliselt näitlemata, muusika ja valgus toetasid teda, ta oli lõpusirgel, ta ei pidanud oma teksti enam mõtestama, sest tekst mõtestas teda. Tool, millel Sarv vahepeal oli jõuetult istunud, lükati „nutulaulude, ajalookroonikate, raamatukogude ja muuseumide” kehastusena jalaga ümber. Nüüd sai selgeks, mida tähendavad monoloogi sõnad „ma armastan igasugust mäda ja mustust, mis voolates puhastub, mis unustab oma päritolu” – tõesti, Sarve nägu oli muutunud eriliselt klaariks, pilk selgeks, näoilmed olid otsekui taandunud neutrumisse, ergas emotsioonitus. Mulle kui vaatajale igal juhul hakkas Sarve näos viirastuma teisi nägusid, varjundeid teiste inimeste ilmetest. Kristjan Sarve kihutamisele lõpu poole sekundeerib vaataja oma lõpuootusega – aga mitte hoiakuga „saaks see vaev ometi kord läbi”, vaid ootusärevusega, et jõuda kaua, väga kaua oodatud hetkeni, mil võib avaldada tänu, mis seekord on sada protsenti põhjendatud, tänu ja joovastust selle üle, et ollakse üheskoos läbinud selle möödapääsmatusse heidetuse. Tänu tõelise tänu võimalikkuse eest. 

Viimane monoloog toimus juba Ojasoo „Julia” finaalivõitlusest tuttavas litrisajus, päris lõpus oli Sarv mattunud tihedasse suitsu, mida valgustas „Julia” ja „Zucco” lõpust tuttav saali poole suunatud valgussein, kõlas vali kõrgustesse tõusev monotoonne muusika, mille seest polnudki eraldi sõnu enam kuulda. Ja kui lõpuks kostsid läbi muusika hüütud viimase monoloogi viimased sõnad „siin ja praegu!”, oli see tõeline inimliku tahte võidukäik, katarsis. Natukese aja pärast juubeldava publiku ette ilmunud Sarvel oli käes šampanjapudel, millest voolas jooki kaarega kahele poole lavale nagu monoloogis mainitud „sarved, mis tärkavad mu meelekohtadest”. Lähemad inimesed jooksid Sarve kallistama ja õnnitlema ning Rasmus Kaljujärv (kes oli Sarvele ka aktsiooni jooksul lavataguseks toeks olnud) viipas õnnelikult publiku poole: tulge ka siia, tulge puudutage teda oma sõrmega.

Kui kõneldakse rituaali võimalikkusest teatris, siis see ta oligi. Lava pühitsemine näitlejaga ning teatrivaataja initsieerimine alati lootusrikkaks kaasaelajaks. See oli puhastav ja vabastav riitus, inimlikust mõõtkavast väljumise riitus, mis ei toimunud mitte ainult teoreetiliselt, vaid mis viidi reaalselt läbi; puhastumisrituaal, millele ei viidatud, vaid mida sai konkreetselt kogeda. See ei olnud niivõrd teatriõhtu, mille eesmärgiks on elamus, vaid pigem „koguöine teenistus”, mille eesmärk on kogeda vaimseks päralejõudmiseks vajalikku teekonda. Mida ta Sarve enda jaoks veel võis tähendada, ei ole mina õige inimene arvama.

Loll oleks selle kohta öelda „teatriaasta tippsündmus”, sest olemuslik tasand, mille aktsioon „99x” kehtestas ja milles toimis, oli hoopis teine. Ometi oleks see tavatasandil tõsi. See aktsioon sai teatrit NO99 põhjendavaks aktiks, nii pragmaatilisel tasandil – lihtsalt on vaja teatrit, kus sellised asjad on võimalikud – kui ka ideetasandil: „99x” kehastas seda programmi, mida too teater püüab teostada. Mingis sügavamas mõttes oligi „99x” NO-teatri „sealpoolsuse kujutelm” kehastatuna Sarve esituses „siin ja praegu” (kui kasutada monoloogi lõpulauset): kõike peab suutma; kui usud millessegi, on su usu mõõdupuuks just sinu valmisolek suuta. Peab sukelduma asjusse, mis näivad oma idealistlikkuses või põikpäisuses naeruväärsed (muuseas, Milleri raamatus eelneb vahetult Sarve valitud lõigule lause „Ma näen, et tema esinemise õilsuse taga seisab naeruväärsuse tont, et ta ei ole mitte ainult ülev, vaid on ka absurdne”). Ja mis peaasi: tuleb need asjad teostada, neid praktiseerida, isegi kui (või just seepärast, et) nad tunduvad üleelusuurused. Sest kui kunst pole see koht, kus usu, tahte ja ideaalide nimel kompromisse ei tehta, siis kus see koht siis veel on? Sageli jäävad need ettevõtmised poolikuks või ebaõnnestuvad sootuks (ja sellega tuleb arvestada); harva saadab neid ettevõtmisi triumf, nagu nüüd.