Naistele teevad nad küll liiga
Hendrik Toompere ujub oma tekstis, mis käsitleb tänaseni kirglikke vaidlusi põhjustavaid Eesti lähiajaloo episoode vahetult pärast suurriikide vahel peetud sõja ametlikku lõppu, üsna vabalt nii ajas kui ruumis, laseb oma tegelastel sujuvalt kõndida edasi-tagasi üle elu ja surma piiri. Eriti peategelasel ehk kommunistil. Kommunist (piirkonnavolinik vms) koos oma külalollidest käsilastega võitleb metsavendadega, teeb hirmutegusid, sunnib teisigi neidsamu jõledusi korda saatma ning pakub lõpuks, kui ta on korduvalt maha löödud ja uuesti ellu ärganud, vastastele sõbrakätt. Naised on juba ellujäämise nimel poolt vahetanud, mehed metsas teinud sedasama, ent kättemaksu nimel. Tähendab, kõigist on saanud kurjategijad või vähemasti kaasosalised kuritegude vaikivate tunnistajatena, õigeid ei olegi. Tähendab, meil, elusatel, peab mineviku pärast kollektiivselt paha olla olema ja süütunne kõigi pärast, kes tol närusel ajal tegutsesid. Sest vaata, kaua vaatad, moraalset majakat ei paista kuskil plinkimas.
Kui nii, siis lavastuslike võtete, dekoratsioonide, valgustuse ja heliga suudetakse terve etenduse vältel seda lausa füüsilist ebamugavustunnet hästi õhus hoida. Kohati nii kõva rõhuga, et paugutamise sekka järg käest läheb, mitu korda kommunist juba maha on lastud ja mitu korda ta vastaspoole meelehärmiks pidulikult üles on tõusnud. Minu kõrvade jaoks oli saalis detsibelle ülearu. Pingelist forte’t, nagu määrab Margit Tõnson „Kommunisti surma” keskmiseks helitugevuseks Eesti
Ekspressi kommentaaris, on muidugi hea ja turvaline teha. Masinatel eriti, aga ka näitlejatel, kui hääleaparaat vastu peab. Selle eest ei ole publikul pääsu. Hirmu ja õuduse pianissimo’s väljamängimine nii, et keegi saalis köhatama ja nihelema ei hakkaks, on vist keerulisem. Või on tegu vastutulekuga publiku noorima osa nõudmistele? Nagu pedagoogid teavad kinnitada, ei harrastagi mitmekesise müra foonil tegutsema harjunud teismeline põlvkond ju muud suhtlusviisi kui see, mida vanemad põlvkonnad röökimiseks peavad. Vähemal helitugevusel nad üksteist ei kuule.
Aga aastal 1945 ja sealt edasi pidid ju asjad teisiti olema. Kui rinne oli üle ja sõjavankrite kära kaugele läände ära läinud, pidi järgnema vaikus. Vaikus mõlemal pool. Passimine ja paigalseis. Mitu pauku aastas tegi keskmine metsavend? Mõne üksiku ehk. Ja mitu suurt haarangut ulatuslikuma tuleandmisega korraldas ka aktiivseim külla saadetud kommunist? Samuti mõne üksiku. Ülejäänud aja istus temagi vaikuses. Kui mitte muu, siis hirmu pärast. Päise päeva ajal võis aleviku poes ehk laiutamas käia küll, aga kaugemale, hajakülade metsaveertesse ning eriti pimedamal ajal polnud punasel revolvrikangelasel asja. Andreas W soovitab kavalehe saatesõnas näha „Kommunisti surmas” omamoodi tondijuttu. Tondidki tegutsevad suurema osa ajast vaikselt, püsiv möirgamine pole rahvajuttudes küll kuidagi tontlik loomuomadus.
Ka tegelaste liikumisjoonis kuulus samasse „pingelise forte” ansamblisse. Osatäitjate vaid üksikute pausidega rabelemine mööda lava, pidev (tahtlik loomulikult) komistamine, kukkumine ja enese äralöömine kvalifitseerub kindla peale tervist kahjustavaks tööks. Eriti veel, et lauad-toolid, kogu kola laval, välja arvatud tänapäevase ehituspoe standardvarustusse kuuluv alumiiniumredel, oli ajastutruult logisev või katkine. Nii logu, et minul oli näitlejatöid jälgides pidev hirm, et ega nad seda tehes, mida nad peavad tegema, õnnetul kombel viga ei saa. Seekord ei saanud, kuigi tänapäevaste tööohutusnõuetega see turnimine küll kooskõlas pole. Veel vähem valgustants statiividel prožektoritega, mille energilise liigutamise puhul lavapimeduses oleks võinud vähimgi vääratus tähendada surmavat elektrilööki. Kõrvaline asjaolu ehk, kuid teksti, peategelaste vaimse arengu kulu ja pankroti jälgimist oluliselt häirinud asjaolu.
Veel kord Andreas W kavalehe võtmetekstile viidates (aga milleks muuks see trükitakse kui mõistmise võtme andmiseks): lavastaja on kirurg, kes paneb diagnoosi, võtab skalpelli ja asub halba lahti lammutama. Lammutustöö käib nii hoolega, et lõpuks ongi viimne kui tegelane pelk osake halvast, lammutamisele kuuluv.
Mõlema meesliini puhul võib sellist julma diagnoosi mõista. Isegi tänaseni okupatsiooniaja minevikku õigustavate ekskommunistide kaitsev käsi ei sirutu Stalini aega, enam-vähem headeks kommunistideks hakatud selle eneseõigustuse kohaselt ikka alles Hruštšovi sula ajal. Seega, vahetult sõja järel külla ilmunud kommunist oli üldise veendumuse järgi kurjategija, kes sai endale abilisteks värvata ainult, nagu öeldud, külalolle ja neid, kelle alaväärsuskompleksi andis hästi ära kasutada.
Aastakümneid nõukogude propagandas julmadeks mõrtsukateks tituleeritud metsavendade mahuliselt ulatuslik heroiseerimine uuel ajal võib muidugi tekitada tundlikus ja küsimusi esitavas loojanatuuris mõistetava vastureaktsiooni. Mis kangelased nad ikka olid, kui nad vabadust ei toonud? Enesehävitajad? Ju neil ikka peas midagi viltu pidi olema. Kuidas nad, tobud, said aastate kaupa inglasi oodata, kui meie (tagantjärele tarkuses) teame, et need ei saanudki tulla? Kas on üldse võimalik aina närusemaks muutuvates olmeoludes säilitada usku, mitte alla käia, mitte muutuda, nagu öeldakse, nendesarnaseks?
Ei olegi, vastab Toompere, kui paneb esimese vaatuse lõpus metsavendade pealiku Hirmsa Antsu rõhutatud loosungina kuulutama: „Enam pole midagi kaotada. Me lähme nendeks.” Kuna „nendeks minemine” ei tähenda allaandmist ega koostööd, vaid töövõtete vahetamist, loobumist vaba Eesti ideest ja kapituleerumist ainult kättemaksuiha ees, siis selle otsa lõpustseeni vennastuspidu loogiliselt ei sobi. Leppimine oleks ikkagi saanud toimuda ainult surmas. Kuna kommunist on surematu, siis ei aidanuks leppimiseni jõuda ka kõigi metsavendade surm, aga sedagi laval ei juhtu.
Juhtub see, et lava kohale jääb etenduse lõpul hõljuma moraalne ambivalents. Ei veena mind selle põhjenduseks pakutud psühhoanalüütika ja maagiline realism. Kas siis Marie Under oli eksiteel, arvates, et, kui muu ka võetud, ometigi meile jäid „uhkus, au ja viha”. Meestegelaste vastukäivate isikuomadustega ülekuhjatusel pole iseenesest viga midagi, see võib ju olla, kuigi kahandab pisut koondkuju usutavust. Puhtaverelise ideelise külakommunisti loomiseks oleks ideaalseid eeskujusid 1920ndate vene kirjandusest küllaga leida. Neis oli lünklikule haridusele ehitatud primitiivset sirgjoonelisust, mitte aga salakavalust ja intriigimeisterlikkust. Kuna mõlemat palet on vaja näidata, siis parem olnuks seda teha koormat kahe inimese vahel jagades, nagu hea eeskujuna on tehtud Paavo Kivise tänavuses suurepärases raamatus „Kaks kavaleri” (Olympia, 2007).
Ja siis veel need naised. Neile on allaheitlikkust ja kollaboratsiooni kasuks otsustamist, enne mehi murdumist süüks pannes kõige rohkem liiga tehtud. Vähemasti need sõja ja selle järelkümnendid üle elanud auväärsed, keda mul on olnud au tunda, ei murdunud. Neile jäid nende uhkus, au ja viha. Ja nii vedasid nad ka mehed vabaduseni välja.