Kui eesmärgiks on tudengid mängima panna

Kõik muu – lavastuslik ülesehitus, lavakujundus ja kostüümid – on taandatud näitlejate ees. Stiilis "noh, need asjad peab ju ka kuidagi ära tegema". Lavastuse erinevad osad ei tee koostööd. Ei ole läbivat tervikut loovat kontseptsiooni peale soovi võimaldada teatritudengitel laval mängida.

Poolel teel

Nagu klassika puhul ikka, püütakse seda otsapidi tänapäevastada. Ent siin jäädakse poolele teele pidama. Tegelaskujude kaasaeg on Tšehhovi aeg, nii oma vaadetes, käitumismaneerides kui teemades jäädakse sellesse ajastusse. Tegelaste seljas võib aga näha miniseelikuid ja nahkjopet. Mida see annab, aru ei saa. On see püüdlus neutraalse, markeerimata aja poole?

On aru saada, et vahendeid on olnud vähe, aga puudust pole ka püütud oma kasuks mängima panna, lavastuse osaks teha. Ja nii ongi kostüümikunstniku tööks jäänud kaltsukatest parimad palad välja noppida. Kultuurimaja odavuse maik on juures.

Niisiis – tüki kese on lavaka tudengid. Ja nende pärast maksab käik NOsse iseenesest ette võtta küll. Mitu naudingut pakkuvat hetke oli nii peaosaliste (nähtud versioonis Maarja Mitt, Kristo Viiding ja Elina Pähklimägi) kui ka kõrvalosaliste mängus. Eks "agasid" oli muidugi ka, aga siin on liigituse "koolitöö" meelespidamine küll vajalik.

Väärivad tutvumist

Suurim "aga" oli liigne selgus. Liiga hästi teadsid tegelased, miks nad midagi teevad. Ja see sõi seda olemuslikku traagilisuse ja hapruse tunnet, mis Tšehhovi puhul nii oluline on.

Vähe on eeltuleva ohu aimdust, enda ületamist ja enda üllatamist, kui Nina oma senise elu kuu peale saadab ja ennast parema elu ootuses kuulsale kirjanikule pakub. Või Konstantini viimane lüüasaamine – ma näen lahendust tulemas tema liigutustest, aga ma ei tunne seda. Norimist Maarja Mitti ja Kristo Viidingu rollide kallal õigustab see, et tegelikult oli nende mängus just väga mitmeid tundlikke ja kaasakiskuvaid käike.