Kes ei saa veendud, see saab väändud!

Kui tänane keelemuutus, mis on osa elava keele kohanemisest ja arenemisest, kasvab välja turumajandusliku kultuuri olemusest, siis sajand tagasi olid tolle põhjused samuti peidus kultuuris – ühtpidi urbaniseeruva ühiskonna vajadustes, teisalt kõrgkultuuris. Noor-Eesti oli üks selle allikaid, tollane avangard, püüe vabaneda matslikust ja kitsarinnalisest maailmavaatest, eriti just sellele rajatud esteetikast. Johannes Aavik, kelle isiklik mõju eesti keelele oli tohutu, on ilmselgelt moodne, urbanistlik inimene-nähtus, kes väga julgelt raputas mõtlemist keelest kui pühast lehmast. Keel sai nõnda korraga rünnatuks (Aaviku esteetilise loomuga ning kohati tavatute ettepanekute tule all) ning ründajaks (võitlejana lubjastunud mõttemallide ning lingvistilise ükskõiksuse või konservatiivsuse vastu). Tähendusrikas olgu siinkohal fakt, et nood, kes aavikliku vaimu tänavu rahva ette vedasid, pole mitte noored kirjanikud ega eesti fillid, vaid lavaka-tüübid, intellektuaalsete ambitsioonidega säravasilmsed tudengid, kelle olekut iseloomustab praegu eeskätt sarm ja innukus. Vean kihla, et tänastest eesti fillidest on pea kõik Aaviku keelemõtte teoreetiliste teadmistega tunduvalt viletsamalt relvastatud kui nood noored näitlejad, kes ise tükki kokku seades ta olulisemad tekstid on läbi töötanud. Tehke järele!

Iseenesest on see manifesteeriv-esseelik lavastus, mida iseloomustab skisofreeniline häälte paljusus nii füüsiliselt – Aaviku eri hääli vahendavate näitlejate hulga poolest – kui ka tundetonaalsuselt. Ega see Aavik mingi tasakaalukas tegelane polnud; kahjuks polnud noored kaasanud etendusse palukesi Randvere “Ruthist”, kuigi see olnuks ehk pisut teine ooper, ent tahtmaks mõista ta mõttekäikude suunda, tuleb seda käsitella olulise abimehena. Aino Kallas on öelnud just “Ruthi” kohta: “Kõige sügavamalt noor-eestiline on aga vahest “Ruthi” peidet otstarbetuseideaal, äärmusse viidud isikukultuur, mil pole mingit muud otstarvet, kui enese olemasolu.”

Just nõndasama egoistlik, estetistlik, eneseküllane ja oma kõikvõimsusse uskuv on Aaviku maksimalistlik keeleuuendus. Ning just seetõttu sai ta sellega (siiski suhteliselt tühise osaga plaanitust) usutavalt hakkama ning just seetõttu näitab ta seda valusamalt, et meil täna säärast jõulist meest (naist) keele vallas pole, säärast raputajat ja painutajat, kelle olemus ja kirjutus veenaks. Aeg, tõtt-öelda, ei võimaldakski seda. Täna on meil inimeste asemel ühiskonna teenistusse painutatud vastutavad institutsioonid, liigne soleerimine on akadeemilise struktuuri olemusega piisavalt piiratud. Seda idealistlikumalt mõjub muidugi lavakatudengite kaunis Aaviku-paatos. Eks-pressiivsemaid hetki ja motiive oli siin muidugi palju, kas või korduv, pea solvunud “lätlased saavad, aga meie ei saa!” või verbi “veenma” hiigelpikk tuletuskäik, koos kõigi võimalike variantidega (loetelu jooksul suutsid näitlejad tervele publikumile ja iseendale kohvi serveerida, mis oli muidugi rabav ja lõbus idee, kuigi kohv ise polnud just suurem asi).

Ma ei tea noid noori näitlejaid nime- ja nägupidi, täpsemini tean neist vaid mõnda, nii et siinkohal oleks neist kiitvalt kõnelda ülekohtune ja laitvalt lausa ebaõiglane, sest tükk oli põnev ja tekitas mus värinaid ja mõtteid, eelkõige aga rahutust. See rahutuse tulemine on hea kunsti puhul ütlemata oluline, sest rahulolu... Rahulolu kipub olema kunsti surm.

Lavastuse teine vaatus möödub noorte oma loomingu tähe all: nende enda aaviklikke keelendeid pruukivate luuletuste, tuletusjadade, laulude ja isegi tantsuga. Lavastus paikneb meeleolult kuskil kursuse intiimse, isekeskis peetud omaloominguõhtu ja meie tänaste (professionaalsete) luuleõhtu vahel. Luuletused tuleb pigem andekate inimeste kirjutatuks kiita, sõnaleiud humoorikaks, laul-tants kauniks tunnistada. Igatahes on noored Anu Lambi juhendamisel ise väärt tüki üles ehitanud, mida kohustuslikus korras peaksid vaatama tänased filoloogiatudengid ja ülisoovitavalt isegi gümnasistid (tehke selle lavastusega üks koolide tuur! las kultuuriminister ja haridusminister plekivad ja lapsed naudivad! tehniliselt ju üsna vähenõudlik asi, annab koolisaalidesse seada küll), sest see tükk kõneleb noist maha maetud võimalusist, mis tuleks sõjakirvena taas maast kaevata. Aga kuidas sa seda teed, ah? Selleks, et mõni keeleuuendus täna ellu viia, piisab vaevalt ühest või paarist tulisest uskujast, nagu Aavik arvas (ja nagu ta ka ise võimaliku olevat tõestas), vaja on SL Õhtulehe lugejaskonda ja “Reporteri” vaatajaid. Jumal teab, mis imelise nipiga neid NO99 ruumidesse seda õpetlikku ja teatripildis lisaks veel ebatraditsioonilist, olemuselt pisut absurdi tükki vaatama meelitada.

Võtke või too eesti hümni lauluteksti analüüs, kus Aavik Postipapa üsna labast riimiveeretust Soome sama laulu tunduvalt sisukama tekstiga kõrvutab. Meil Sinijärvega on muidugi sõnade muutmise asemel veel parem pakkumine: hakkame Tuksami “Meil on elu keset metsa” hümni asemel laulma! Aga seda ideed on veel raskem maha müüa. Siin ja lõpetuseks tunnistagem, teatritudengid juhivad tähelepanu õigele asjale. Aavikul oli õigus: Eesti hümni sõnad on viletsad. Ja see pole ainus asi, mis vabariigis vilets on, aga mille muutmisele isegi ei mõelda. Nii et tegu on revolutsiooni algeid sisaldava mässulavastusega? Ei-ei! Ikkagi üks rahulik ja ilus meditatsioon ja meeldetuletus. Tehke aga edasi. Praegu tundub, et teist saab asja.