Arvamus

Nafta on mis tahes plastikute ja sünteetiliste materjalide tootmise aluseks CD-plaatidest hambaharjadeni, samuti töötab naftakütustel pea kogu transport. Mis juhtub, kui see kõik ühel päeval kaob või, ütleme, kui naftatoodang väheneb kas või 20 protsenti?

Samas on üksikisikul väga raske midagi muuta. Nagu lavastusest ilmneb, on eesti inimene pangalaenu kaudu aastakümneteks seotud fossiilsete kütuste ammendamatust eeldava majandusmudeliga. 

Sõltuvust tugevdavad raiskamisele suunatud ühiskondlikud normid, näiteks autode kultus, mida väljendatakse lavastuses selgesõnaliselt – kui autot ei ole, siis k . ei saa. Kui aga arvestatav hulk inimesi võtaks tõesti oma tarbimist piirata, oleks selle tagajärjed majandusele niisama ettearvamatud kui naftatootmise vähenemisel.

Seetõttu ei ole nafta ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo käsitluses niivõrd keskkonnaoht, vaid kogu ühiskonda haarav majanduslik, kultuuriline ja poliitiline probleemistik. Lavastus ise on hoogne, informatsioonitihe, vaimukas, kiirete teema- ja rollivahetustega.

Videoprojektsioonide kasutamine lisab tegevusele dünaamikat, näiteks loob nelja kägaras inimese filmimine laudkasti sees vaatajale eheda pildi võimalikest ruumioludest pärast fossiilsete kütuste lõppemist.

Pessimistliku üldtooniga loos mõjuvad valguskilluna luuletused Juhan Liivilt ja Jaan Kaplinskilt: «kusagil maailma äärel / saavad metsad taevaga kokku / sinine sinisega / ja üle kõige / lääne punane viir». See viib mõttele, et fossiilsete kütuste lõppemine võib kaasa tuua ka maailma lihtsustumise, virtuaalsete suhete ja väärtuste asendumise tegelikega.

Naftakriisijärgses maailmas poleks kellelgi vaja muretseda aruannete ja arhiivide pärast, kuna need köetakse sooja saamiseks lihtsalt ära. Tähelepanu jätkub toasoojale, lähedastele inimestele, vaikusele. Kui see lubab pääseda telesarjade, hüpermarketite ja bürokraatia diktaadist, saada taas inimeseks ja endaga kokku, siis vahest polegi ühe maailmamudeli kokkuvarisemine liiga kõrge hind.

NO99 teatri «Nafta!» ei jäta positiivsetele spekulatsioonidele aga kuigi palju ruumi. Nimelt ei ole need ilmselt teie, kes osutuvad valituks postapokalüptilisse reality show’sse. Ega ka kirjanikud, filosoofid, teadlased, oskustöölised. Pigem pääseb üks juhuslik kogum inimesi oma selle hetke oskuste, arusaamade ja käitumisnormidega.

Mida hakkavad nad peale, kui toas on korraga väga külm, transport ei tööta, telefonisidet ei ole ja pangaautomaat raha ei anna. Kas nad suudavad tegutseda kogukonnana või otsustavad, nagu lavastuses, ära süüa selle, kelle toiteväärtus on kõige suurem?