N099 lavastus “Nafta!” teeb publikust tarretise

Kujutlege neljarealist Tartu maanteed ja seal sõitvaid jalgrattaid. Kujutlege pimedat lava, halogeenvalgust ja nelja valgetes aluspükstes meest laval karglemas.

NO99 “Naftat!” on väga raske mingisse kindlasse teatrižanris paigutada: lavastuses on nii muusikali (mis on žanrivalikuna veidike hirmutav), paroodia, pseudodoki kui ka muudežanride elemente. Liigitaksin “Nafta!” hellitavalt “kottimise teatriks”. Oma osa kriitikast saavad eestlaste loomus, George W. Bush, Andres Lipstok /---/, peaminister Andrus Ansip, ahnus, kadedus, pangalaenud, seadusloome jms.

Kohati tuletas “Nafta!” meelde telekanalites jooksvaid populaarteaduslikke saateid. Ülikoolis õpetati meile: kui tahate mingit mõtet maha müüa ja inimesi veenda, kasutage statistika juures piltlikke võrdlusi. Ei maksa öelda, et tänavu suri liikluses 32 last, tuleb öelda hoopis, et sellel aastal suri liikluses terve klassitäis lapsi. Nii on lugejal või vaatajal tuimi fakte kergem ette kujutada. NO99 laval on faktid ja oletused kokku võetud ning arvud arusaadavateks mõõtmeteks tõlgitud. Näiteks on välja arvutatud, mitme tunni inimtöö energiaga võrdub üks barrel naftat. Ülejäänud lavastus on üles ehitatud sellele, et näidata, mis meid ees ootab, kui senine elu ja mõttetu tarbimine peaksid jätkuma.

Võluvad argumendid 

See, kes on kaine mõistusega vaadanud Michael Moore’i filmi “Fahrenheit 9/11”, teab, et tegu on puhta ajupesuga. “Nafta!” pole sellest kaugel. Kütuse lõppemist ja maailmalõpu tulekut esitatakse vankumatu tõena. Üks sõber rääkis mulle, et tema teada on USA-s juba ammu alternatiivkütuseid ja naftata liikuvaid odavaid masinaid leiutatud. Kuna aga naftatööstuses liigub väga palju raha (ka Ameerika suunas), ei lubata nende leiutistega välja tulla, sest selle tulemus oleks naftaturu krahh.

Samas on arutlev tekst laval võluv ja argumenteeritud. Ning ei ole ka päris nii, et kõik laval millelegi agaralt kaasa noogutavad. Tambet Tuisk esitab oma poolautobiograafilise tegelaskuju peak oil’i puudutavaid veendumusi nii tulihingeliselt, et on raske teda mitte uskuda. Suurepäraselt mängib ka Gert Raudsep.

Paroodial on peaaegu alati oht muutuda labaseks. Seetõttu esineb ühiskonnakriitika Eesti teatris tavaliselt peenemal ja varjatumal kujul ning sääraste vihjete leidmine ja mõistmine pakub täiesti omaette lõbu.

Siiski oli värskendav näha NO99 laval nii otsest kriitikat: mõnes mõttes tekkis isegi kergendustunne, et lõpuks keegi tuli ja ütles selle kõik kõva häälega sadade inimeste ees välja. Teisalt muutus näiteks eestlaste tõsielusarjade paroodia kohati labaseks ja meenutas ükskõik millise eesti telekanali aastavahetuskava. Kuigi aastavahetusprogramm on üks oodatumaid ja vaadatumaid, ei tahaks uskuda, et see kõige paremini just NO99 teatri lavale sobib.

Katastroof tuleb ikka 

Lavastus topib oma vaatajatesse nii palju erinevaid mõtteid, küsimusi, ideid ja kõhklusi, infot liigub lavalt saali nii meeletutes kogustes, et lõpuks võib publik tunda end kui tarretis, võimetu selgelt mõtlema. Ja lisaks veel Ojasoo oskus luua laval võimsaid, emotsionaalselt laetud lõppe.

Mõte kogu selle virvarri taga on ilus ja õilis. Kuigi tegijad tunnistasid lõpuks isegi, et kõik, mis nad laval tegid, näitasid, parodeerisid või tõestasid, ei pruugi takistada katastroofi tulekut, sest inimkonna sajandeid kujunenud harjumusi on kuradima raske muuta. Tegu on lihtsalt püüdega muuta inimeste mõt-teviisi.

Kui kas või üks inimene mõtleb nähtule, kui ta järgmine kord auto süütevõtit keerab, kui kas või üks inimene prindib järgmine kord paberilehe kahele poolele, kui kas või üks inimene kustutab järgmine kord kodust lahkudes tule, siis on astutud üks sammuke katastroofist kaugemale.