«Nafta!» on keeruline ja lihtne ja võimas
Jah, vastab tõele – see on hirmus. Teema.
Aga teemast kirjutab siin kõrval Timo Maran. Ja teema pärast peaks igaüks ise teatrisse minema – see kümme liitrit bensiini, mis teatripilet maksab, võib ostmata jääda. Hea tahte märgina. Ja üleüldse oleks targem bussiga minna, sest saalist lahkudes võib tekkida tahe auto teatrimaja ette jätta. Ma vähemalt loodan, et mõnel tekib.
Autorikäekiri
Niisiis – asjast. Ojasoo-Semperi tandemil hakkab märgatavalt välja kujunema autorikäekiri. Kui Mati Undil liikusid tükist tükki punane valgus ja punane kangas, siis siin saab oma vältimatu laksu lavakas (tõsi, üpris varjatult, aga seda kujundlikumalt, teatrikooli sisseastumise kadalipu on läbi teinud kõik Baari-Birgitid ja Bussi-Borissid, nagu selgub), lava on catwalk publiku keskel, videoekraanid ja live-kaamera jne.
Need vormilised iseenesele pandud piirangud toimivad areaali landmarkidena. Või veel täpsemalt ehk isegi korporatiivse identiteedina, suisa logona. Visuaal ja lahendused annavad vaatevõtme. Ja see ei tähenda, et etteantud piirides tehakse ühtemoodi teatrit – vastupidi, seal saab seekord näha kiire karakteriloome tulevärki. Ja mitte pinnapealse, täpse hoopis.
Arvustuse juures oleval hinnetelehel on näha, et kahes kategoorias on punkte maha võetud. Põhjendan. Teiste osiste kohta räägivad viis tärni enda eest.
Üksindus saalis
Tekst. "Nafta!" on teatrijuhtide näidend. Algupärane tekst, mis (tundub, et) kanoniseeritult on fikseeritud ja lavalt kõlab. Ent. See tekst võiks ja saaks parem olla. Ehk on kõige rohkem ette heita dialoogile ja tekstograafilisele karakteriloomele selle kaudu.
Lavastuses joonistuvad küll välja tüübid, kelle vahel ja kelle sees näitlejad üpriski peadpööritava kiirusega hüplevad, aga sõnad, mida erinevad kodanikud lava peal räägivad, jäävad kohati liiga üheks ja samaks.
Süntaks, kõnerütm, parasiitsõnade puudumine näiteks, kohati liigselt kirjutatud keel on liialt sarnane. Seda just näitemängu esimeses, heas mõttes kaootilises osas. Mitte et tekst ise oleks väheatraktiivne ja mittenutikas, seda mitte.
Lugu jookseb tõrgeteta. Või õigemini, nende tõrgetega, mis siin olemuslikult ja vajadusena sisse on kirjutatud-lavastatud, aga keel on kohati lame.
Tõsi, teatris on sadu näiteid, kus ta veel mitu korda lamedam on, aga see pole siinkohal teema. Kui teater taotleb absoluuti, siis peavad ka hindajad seda nõudma.
Lavastus. Üheks Ojasoo-Semperi kaubamärgiks võiks pidada suhteliselt lõtva ja isepäist suhtumist kompositsiooni. Mis on ju hea ja tore – ainult «reegleid» rikkudes saab sündida kunst –, aga see on ka suhteliselt piiripealne mäng. Kui ikka pendel sellise hooga vasakule ära paneb, et oma algsele liikumismaale tagasi ei jõuagi, hakkab tervik kannatama.
"Nafta!" on sisuliselt kaheosaline tükk, mille esimeses pooles antakse meile teemast, olukorrast pilt. Ja teises mängitakse võimalik tulevikustsenaarium nihestatud võtmes läbi. Kui hüpoteetiline riäälitišõu. Lisades veel ka uue, riääliteid satiiriliselt ja kriitiliselt vaatava prisma ehk nurga. Mitte irvitava, vaid hoiatava. Kirjeldava.
Ühest küljest lisab see lavastusele muidugi puutepindu ja vürtsi, samas teisalt tunduks justkui uue, veel lavastamata lavastuse juurde kuuluvat. Vaidlemise koht. Aga häirima hakkas.
Ehk oleks pidanud selle pisut üle kahe tunni kestva teatritüki siiski ka füüsiliselt vaheajaga poolitama ja pooled eraldi raamidega iseeneses ja omavahel täpsemalt siduma. Vast poleks kahjuks tulnud.
Aga lõpustseen, järelemõtlemise koht, üksindus pilgeni täis saalis on muidugi võimas. Kuradi võimas. Lihtne ja võimas.