Ökoteatri kogemusest

Te ei saa mu "Nafta" arvustust võtta kui teemasse neutraalse alghoiakuga inimese oma. Teemad, mis puudutavad naftasõltuvusest lahtisaamist ja näitavad naftasõltuvuse pahupoolt, on mulle lihtsalt olulised. Seda enam, et mõne kuu eest vestlesin Ojasoo, Semperi ja Epneriga teemadel, mis sellesse etendusse ka sisse said. Mina rääkisin omi lugusid ja tähelepanekuid, mis mul aastate jooksul (kümne vähemalt kui mitte enama vältel) on tekkinud, kui olen Eestis selgitanud fossiilkütustega seotud probleeme ning pakkunud välja lahendusi.

Olin endamisi mõnevõrra murelikki, kuna ei osanud ettegi kujutada, mil moel neid lugusid üleüldse näideniks saab muundada ja veel selliseks, mis jälgitav ning nauditav oleks. Ega ma oma kahtlustest julgenud rääkida ja kostagi... ootasin vaikselt ja märkimisväärse põnevusega etendust.

Oma sisemuses olin häälestatud kindlasti muuks kui nägin...aga nägin ja kuulsin lugu, mis mõjus selgelt ja puhtalt, markeerides kogu absurdi, mis kramplikult õliajastu inimesi paneb rääkima dissonantseid juttusi sellest, miks midagi muutuda ei saa. Miks ei saa muutuda tehnoloogiad, miks ei saa muutuda vaata et ka miski muu, mis nafta, gaasi ja meie koduse põlevkiviga seotud on.

Naftausksed aga ei märka ega mäleta, et sellist naftaaega on olnud vaid sadakond aastat, millest eriti ägedat vaid viimased viiskümmend! Nafta ja hinnausku on ilmselt rohkem inimesi kui mistahes religioonidesse pöördunuid. Müütiline lause "See on kallis!" piirab inimeste tegevust uue ja aruka kasutusse võtmisel rohkem kui kümme käsku või rohkem kui hirm saatana ees paneb inimesi voorulikult toimima. Nafta ja kasum ongi ühe ajastu majandusreligiooni... ei teagi, mis... lunastajad, jumalda, ikoonid... ilmselt kõik üheskoos.

Naftalugu NO99-s on kirgas ja selge... tabavalt koomiline, ning pea kahe poole tunni jooksul ei teki kordagi mõtet, et võiks väikese pausi pidada. Ei mingit õõnsapoolsetki paatost, mida ehk maailmamurest kõnelevas etenduses peljata võiks. Ma ei saa kiidelda just oma suure teatrivaatamise pagasiga, kuid on olnud näidendeid, mille puhul oled kui näitlejaile külla läinud... nad mängivadki iseendid erinevates lugudes. "Naftas" seda ei maksa peljata...Vaatamata sellele oleks mõistlikum autota tulla, et mitte tunda kerget piinlikkustunnet etenduselt tulles süütevõtit keerates.

Ja muidugi võiksid 101 rahvaesindajat ja nende nõunikud ja valituses istujad ja neilegi nõu andjad ja ehk ka mõned nafta ja kasumiusu preestridki end etendusele sättida... kas meeleparanduseks, sisemiseks ja kirglikuks vastuvaidlemiseks või lihtsalt selleks, et niisama ja veidi ka enda üle naerda saaks.

Ma lihtsalt ei tea suurt miskit maailma teatriajaloost, kuid nähtu julgustas mind uskuma, et õpetav ja arukust soosiv ning süvendav teater on võimalik. Omamoodi ökoteater, mis on kui tehnoloogia, mille abil vana küljes kinni hoidvast mõttekrambist ehk õnnestuks lahtigi saada.

Marek Strandberg

Teatriaasta koduleht, 22 veebruar 2006