Ilusa asja lõhkumine, võimendatud versioon
Marko Mägi vaatas teatris NO95 "Kirsiaeda" ja kuulas lavastaja Aleksander Pepeljajevi selgitusi.
Esietendus oli reedel, aga lubage seekord alustada laupäevast. Nimelt pidas siis Venemaalt pärit lavastaja ja koreograaf Aleksander Pepeljajev loengu oma teatrinägemusest Vikerraadio Ööülikooli tarbeks.
Taustateadmiseks on sealt mõnda huvitavat välja tuua. Ürituse lõpupoole tundis noormees publiku hulgast huvi, et millised on ikkagi põhilised küsimused, mille peale Pepeljajev seoses elu ja teatriga kõige rohkem mõtleb.
Lavastaja pidas pisut endamisi aru ja teatas, et ühiskonna ja üksikisiku vahelistele pingetele ning neist tulenevatele alandustele ja solvangutele. Teatri mõttes peab ta enda sõnul väga tähtsaks just seda kordumatuse ja kaduvuse aspekti – iga etendus on ainulaadne, miski ei ole päriselt sama. “Tegelikult on need mõtted surmast,” lisas Pepeljajev veidi ootamatult. Kui aga järele mõelda, siis kõlab loogiliselt: etenduse algus ongi nagu sünd ja lõpp on ju nagu surm.
Ehk on oluline ka teada, kuidas sünnivad Pepeljajevi visioonis lavalised tähendused. Kokkuvõtlikult refereerides oli iva selles, et tähendused sünnivad enamasti järk-järgult, üksteisest välja kasvades, pidevalt üha uusi etüüde katsetades.
Selgitamaks tähenduste teket pidas Pepeljajev omaette tervikliku sõnavõtu küülikust. Kord pidi üks naisnäitleja etüüdis kehastama inimest, kes kannab endaga kaasas taevast. Selleks pandi talle pähe paberist toru. Kellelegi hakkas ta aga meenutama küülikut. Siis see ei tähendanud nagu suurt midagi. Aga järgmises proovis pidid kaks näitlejat saatma teineteisele armastuskirju ja siis sobis küülik imehästi postiljoniks. Küülik sai armastuskirjadest erutuse ja astus seksuaalvahekorda. Vaat siis oli asjal juba mingisugune tähendus. Samamoodi käinud töö ka “Kirsiaia” lavaletoomisel.
Ülikoolis keemiat õppinud Pepeljajev mainis veel, et keemial ja teatril on ühine see, et ka laval saab panna molekule plahvatama. Ja et seda ta just teha tahabki. “Kirsiaias” molekulid plahvatasid küll. Lavastaja tunnistas ka seda, et tööle asudes on ta peas totaalne segadus ja paanika, kuid just sellises pingelises seisundis hakkavad sobilikud lahendused sündima.
Reedel esietendunud Pepeljajevi “Kirsiaia” lavastuses käib paralleelne intensiivne tegevus neljas sektoris, mis eraldatud õhuliste läbipaistvate kardinatega. Publik võib nende vahel liikuda, sattudes otsekui eri tubadesse. Mina istusin oma koha peal paigal, kolm sektorit neljast olid eriti selgelt silme ees.
Näitlejad hüplevad, tantsivad, tõmblevad ja kukuvad põrandale üliagaralt, Tšehhovi teksti esitavad nii koorina kui soolode kaupa. Kõlab küll klišeelikult, aga seda lavastust on tõesti paslik võrrelda sümfooniaga. Pepeljajevi kavatsus oligi “Kirsiaias” näidata ilusa asja lõhkumist (kirsiaia hävitamist) eri plaanides ja selline võte töötab teema võimendajana küll. Kui Tšehhov kirjeldab üksikuid kirvelööke, siis Pepeljajevi lavastuses undavad mootorsaed.
Õhus on agressiivsust ja ohutunnet – kui mõni näitleja rebib seljast särgi ja selle täiest jõust vastu seina virutab, tekib pealtvaatajal päris reaalne hirm rõivatükiga vastu pead saada. Kohaloleku tunne toimib täiega – publikul ei tohiks tekkida suurt kahtlust, et nemadki on osa Tšehhovi/Pepeljajevi kirsiaeda kogunenud seltskonnast, mis sest, et passiivsem osa. Nukralt ilus on lõpustseen, kus näitlejad ja publik lahkuvad üheskoos läbi fuajee teise saali, kus seda sama lahkumist ka videoprojektsioonis näha saab. Näitlejate asetamises jalgrataste selga ma lavastaja kavatsetud erootilist nüanssi küll eriti ei adunud, aga mis sellest. Pepeljajevi taotluse järgi viibivad kirsiaias juhuslikud inimesed, lihtsalt läbikäijad, kes ei peagi kõigest aru saama.
Lahkuvad kõik.