Padjamees esitab ideaalseid küsimusi

Lavastuses mängivad Vanemuise noored näitlejad Tambet Tuisk ja Andres Mähar, kes peavad näidendit ja oma rolle väga intrigeerivaks.

Millest «Padjamees» räägib? 

Andres Mähar: Lavastus räägib sellest, et maailmas on liiga palju vägivalda, ja seda ei saa lõpetada ise vägivallatsedes. Keegi peab teise põse ette keerama. Lavastuses on palju lugusid, neist üks politseinikest, kes millegi eest kätte maksavad. See on justkui tasategemine: sina lööd mind, mina löön sind vastu, ja ongi kõik korras. Aga tegelikult ei ole, sest lüüakse uuesti. Seega keegi peab alla andma.

Tambet Tuisk: «Padjamees» on krimka, nii et me ei saa ette ära rääkida, mis juhtub. Kitsamalt võttes kuulatakse üle ühte inimest, keda kahtlustatakse kuriteos.

Lisaks saab välja noppida paljusid teemasid. Näiteks selle, et inimene, keda on piinatud, on võimeline kirjutama väga helgelt ja soojalt, aga teine, kellel on kõik korras, kirjutab väga haiglaslikke lugusid.

Lavastus räägib ka sellest, kuidas tahtest olenemata võivad meie teod või kunst inimeste silmis hoopis teise mõõtme omandada. Me ei ole seda tahku sinna sisse pannud, aga keegi loeb selle sealt välja ja hakkab selle järgi oma elu seadma.

«Padjamees» on hea näidend, sest kõigile neljale näitlejale on selles tugevad rollid. 

Kuidas te oma tegelaskujusid kirjeldaksite? 

Andres Mähar: Raske on ette kujutada, mis viib mu tegelaskuju Arieli nii kaugele, et ta tapab oma isa. See on päris suur vapustus. Ariel mõistetakse õigeks ja sellest tekib soov teha tagasi, et justkui olla õiglane. Niimoodi elab ta välja lapsepõlves kogetud valu. Ta ise ei arva, et teeb midagi valesti. Ta on hea politseinik, parem kui Tupolski (mängib Rein Oja — toim.).

Tambet Tuisk: Katurian on iseenesest hall inimene, tänavapildis teda ei märkaks. Vanemad on püüdnud temast kasvatada inimest, kes on nii-öelda tegija. Ta kirjutab lugusid, mida keegi ei avalda, töötab tapamajas ja see ongi tema elu.

Ta armastab oma venda, kellele on kirjutamise eest ühtpidi tänu võlgu, aga teistpidi on see tema taak. Võib mõelda, kas Katurian üldse tahabki, et tema lugusid avaldataks, või ta kirjutab ennast minevikust vabaks.

Mis selle lavastuse eriliseks teeb?

Andres Mähar: «Padjamees» on eriline näidend. See on väga hästi kirjutatud ja täis keerdkäike. Esietendusel juhtus, et osa inimesi läks pärast esimest vaatust ära, sest nad mõtlesid, et tükk on läbi. Võib olla saabki lugu seal mingi loogilise lõpu, aga siis läheb see edasi.

Tambet Tuisk: McDonaghi näidend on väga hea, pakkudes tavakõnet. Ei ole hullu, kui mõned sõnad ümber tõstad, aga samal ajal on dialoog nii pingeline, et väga palju eksida ei saagi.

Kui McDonaghi eelmistes lavastustes oli tähtis inimeste sotsiaalne taust, siis «Padjamehes» pole tähtis, kus need inimesed elavad. Ta on kirjutanud vaid seda, et tegevus leiab aset totalitaarses riigis. See muudab usutavaks, et inimese võib ilma igasuguse kohtuta maha lasta. 

Mis õigustus on sellel, et teatris vägivalda näidata? 

Andres Mähar: See õigustus ongi, et ärge nii tehke. 

Kas teatris lähevad vägivaldsed stseenid rohkem korda kui kinos?

Andres Mähar: Loomulikult, sest teatris on laval ehtsad inimesed. Kinos juba vaadatakse, kui lahedalt inimene sureb; kui palju aju tal pealuust välja kukub. «Padjamehes» pole see peamine.

Tambet Tuisk: Kuigi vaataja läheb looga kaasa, on selge, et näitleja elab pärast püssilasku edasi. Oleks see šokitükk, peaks tehniliselt olema nii, et lõpus, kui Katurianile kuul pähe lastakse, lendavadki ajud välja. Publik ehmatab ja mõtleb, kuidas see küll tehtud on. Lavastus ei ole vägivallast, või kui, siis pigem mentaalsest vägivallast.