Surematus surma läbi

“Padjamehe” emotsionaalne mõju tuleb paljuski sellest, et autor mõistab kohut esteetilise monster’i üle iseendas. Ameerika kriitika on sellele ka tähelepanu juhtinud. McDonaghi kodumaal ei tule kellelegi pähe asetada see autor iseenesestmõistetavalt “humanistide” kasti, nagu tegi seda siinne varane retseptsioon. McDonaghi Eesti lavastajad on aga tema varasemaid kunstlikule liialdusele ja vastikusega tähelepanu tõmbamisele rajatud poptükke serveerides rääkinud McDonaghi elususest ja inimlikkusest, mis mõjub mõneti lausa absurdsena. 

McDonaghi draamade “vägivaldsed seigakesed” on ikkagi erakordselt vastikud. Modernistliku avangardi ja eksperimentaalsuse palju kära põhjustanud klassika avalikest pihkupeksjatest pissivate Kristusteni on McDonaghi fantaasiate kõrval koolipoisikoerus. McDonaghi andekus on ilmne, kuid see on väljendunud pigem musta huumori ja elajalikkuse konstrueerimisel kui neile kandva tagapõhja loomisel. Kahtlen, kas mcdonaghlikke jälkusi ongi võimalik mõistetavalt põhjata. Modernismihullusest haaratud fantaasia on saavutanud McDonaghi näidendites oma pöörasemaid tuure. Nimetaksin seda haigeks esteetikaks, milles on põhjendamatult suur osakaal julmusel julmuse pärast. Oma viimases näidendis on McDonagh aga vastikute seikadega vürtsitatud pseudosotsiaalsuse asemel võtnud teemaks “estetismikuradi” enda. Just mainitud nähtuse omapärases käsitluses peitub “Padjamehe” elusus ja jõud.

Modernsuse, s.t teadmise, moraali ja kunstisfääri uusaegse lahutamise kriitikas on kõige sagedamini usutud, et pahede allikas peitub valgustatud mõistuses, teaduses ja tehnikas. Romantiline kunstnik, esteet ja nende jälgedes ka kogu modernism on seisnud selles poleemikas pigem päästval poolel. See veendumus ühendab XX sajandil marksismi ja heideggeriaanlust: Theodor Adorno näeb modernistlikus kunstnikus ainsat jõudu, kes valgustatud mõistuse võidukäiku veel ohjata võiks, ning Heideggerigi järgi on vallaks, kus võiks aset leida olemuslik vaidlus tehnikaga, kunst. Modernse aja koleduste taga on nähtud ikka eeskätt ratsionaalsust ja teadust, mis loodusele “peale panduna” olemist ähvardavad purustada, ning instrumentaalset mõistust, mida huvitab vaid efekt ja see, kuidas millestki kasu lõigata. Tehniline, valgustuslik, instrumentaalne mõistus on olnud väärtuse ja fakti lahutaja ja sellisena ka totalitarismi ja enneolematute koleduste võimaldaja – meenutatakse ju sageli, et fašistlikud õudused ei oleks iial omandanud saavutatud mastaapi, kui poleks olnud raadiot propagandavahendina ja moodsaid massihävitusviise. Tõsi, kunstiline modernismgi on omad vitsad saanud, kuid seda peamiselt ühiskonna alustalade relatiivse õõnestamise ambitsiooni pärast – vallatus, mis paljude arvates peaks jääma esteetilisse ja privaatsfääri.

Seda, et modernsuse tuules sündinud romantilistes väärtustes enestes kõik kuld ei ole, ollakse vähem valmis tunnistama. Romantilise estetismi formaalsed kriteeriumid on muutunud uusaegse elu põhiväärtusteks ja neid ei söandata kritiseerida ka siis, kui nende sisuna silmanähtavaid pöörasusi pakutakse. Argumentatsioon, et kui avangardismivaimus ületrumpamisele asuda, siis ei ole meie videoinstallaatoritest kassiraiujatel Stalinile ja Hitlerile midagi vastu panna, kerkib modernismivastases kriitikas küll aeg-ajalt esile, kuid asja tuumani ehk esteetilise egotsentrismi juurte ja kriitikani ei mõisteta või ei soovita meie individualistlikul ajastul minna.

“Tüüpiline kunstnik on egotsentrik, talle on kõige olulisem eneseteostus, enda maksmapanemine, ja selle nimel on ta valmis olema agressiivne kuni teatava sadismini välja. Ta elab oma elu ja teeb oma tööd selleks, et püstitada monument, mälestussammas iseendale. Nii ei ole tema väärtustemaailmas kohta eluväärtustel, sest teatud mõttes ta ei ela päriselu – tema elu ja kunst on postuumne, hauatagune. Siin tuleb ilmsiks mingi osa modernse kunsti lähedus religioonile, mis peab hauatagust elu siinsest olulisemaks. Avangardistlik kunst püüab luua tehisparadiisi või -põrgut, midagi, mis oleks üle elu, suurem ja huvitavam kui elu. Selle nimel on ta valmis minema elust mööda või isegi elu vastu. Mingil hetkel võib ta sedasi muutuda eluvaenulikuks, ohtlikuks jõuks. /---/ Mulle tundub, et kui mõtet loogiliselt arendada, tuleb välja, et kunsti nimel võib minna ka elu vastu, surma poole. Kui kunst ei teeni elu, vaid elu kunsti, võib kunst teenida surma, vajada surma,” on kirjutanud raamatus “Kevad kahel rannikul” Jaan Kaplinski (lk 42 – 43, vt ka Kaplinski esseed “Esteetiline aastasada”). Varane modernistlik kunstnik, nagu Walter Benjamin on selle Baudelaire’ist lähtudes kanoniseerinud, pöördus kunstis koletu ja võika poole, et klassikalistes kauniskujundites unelev kunst ei võõrduks elust, moodsas maailmas kohta võtvast kaosest. Uuema modernismi (sh McDonaghi näidendite) puhul on aga, vaatamata halvale päriselus, tõesti teinekord tunne, et ta on tehtud selleks, et elu ei võõrduks jubedustest.

“Padjamehe” räigeimad kohad keskenduvad just sellise maailma problemaatilisusele, milles edu koodiks on uudsus, originaalsus, põnevus, vägevus, enneolematus, suurejoonelisus – esteetilised väärtused, millega Jaan Kaplinski märgistab meie ajastu pürgimusi. Nagu öeldud, saavutab “Padjamees” erilise jõu just seetõttu, et konstrueeritud vastikuse kriitika esitatakse selle žanri suurmeistri poolt vastikuse äärmuslikke vahendeid kasutades. Mis võiks olla elementaarsem, aga samas ka võikaim viis markeerimaks modernistlikku estetismihullust, kui “surematuse saavutamine surma läbi”. Ilus sõnakujund, kuid kui selle taga ei ole ainult kirjaniku püüd oma elu hinnaga teostele surematus kindlustada, vaid ka vanemate püüd mitte ainult enda, vaid ka laste elu hinnaga laste loovuse nimel eksperimenteerida, peaks see nn talupojamõistuses juba ebameeldivustunde tekitama. Kui aga reaalselt sadism ja laibad käiku lastakse, et laps omandaks juba kasvades loovuse kõrval ka erakordse kujutlusvõime ja omapärasuse tagava põrguliku sisemaailma, siis see on McDonaghile au ja kuulsust toov loominguline meetod, meeldigu see siis või mitte.

Antud näidendi puhul, mis tegeles kunstiliselt konstrueeritud vastikuse fenomeni endaga, näis asjaomane ekstreemsus õigustatud olevat ja näidendi mõju võimendavat. Tegu oli esimese McDonaghi näidendiga, mis mulle meeldis ja isegi väga. Näidendi suurim mõju peitub aga selles, et McDonaghil on õnnestunud luua romantilisi ideaale ja uusaegset eneseloomet tervikuna kriitilises valguses kujutav üldistus.

“Padjamehe” tegevus leiab aset suvalises totalitaarses riigis, kuid Londoni iirlasest autor ei ole tegevust sinna viinud mitte sellepärast, et tal oleks Ida-Euroopa totalitarismi kohta midagi tähelepanuväärset öelda. (See ei tähenda, et briti ilukirjanik seda põhimõtteliselt ei suudaks. McDonaghist põlvkonna jagu vanem briti kirjanduse paha poiss, samuti modernsusekriitiline Martin Amis on mitmetes raamatutes vägagi mõjuvat stalinismi-leninismi kriitikat teinud.) McDonaghile on modernistliku kirjaniku ülekuulamist raamiv totalitaristlik süsteem pigem võrdpilt või paralleel, millega vihjatakse, et mitte ainult kunstilooming, vaid ka romantiline enesekehtestus võib muutuda samasuguseks instrumentaalse mõistuse mõtlematuks orjaks, nagu Adorno ratsionaalsusele ette heidab. Ka loomingu ja uusaegse inimese ego ülesehitamisel prevaleerib seesama efektiivsus, läbilöögivõime, nagu ka väärtustest lahutatud tehnika puhul.

Romantiline minaideaal ei talu haavamist, olgu uurija- või kirjanikutöös. Looming pühitseb kõik, ükskõik, kuidas see on saavutatud. See on püha iseenesest. See on püha isegi siis, kui selle taga ei ole kübetki muud kui haige estetism. Draama protagonist Katurian klammerdub oma läbinisti haige aju sünnitatud loomingu külge, olles selle tegemise ja säilimise nimel valmis kõigeks samuti, nagu totalitaarsed süsteemid ja instrumentaalne mõistus ei vali vahendeid oma eesmärkide elluviimiseks ega küsi süsteemiüleste väärtuste järele. Esitatud individualistliku egotsentrismi duell totalitaristliku politseiga mõjub uudse ja ehmatavalt illuminatiivsena. Kirjaniku pime kiindumus enda egosse oma loomingu kaudu mõjub kohati eemaletõukavamalt kui brutaalne politsei, kuigi protagonisti karakteris pole negatiivseid jooni kuidagi ekstra rõhutatud.

Tiit Ojasoo on varem väitnud, et “Padjamehe” puhul on püütud olla autoritruu ning kontseptuaalselt pole McDonaghit tõepoolest eriti töödeldud. Küll püüdis Ojasoo seegi kord kaadritaguseid plaane lavale tuua, sekkudes lava ääres kolinatega. Minimalistliku, kuid suurepäraselt toiminud lavavormi eest tuleb Ojasood aga ainult kiita. Kui esimeses vaatuses oli veidi venimist ja hägusust, siis lavastuse teises pooles omandas musta huumori väljamängimine ja uute tõsiste avangute esiletoomine ideaalilähedase suhte. Saavutatud pinge, nauditavuse ja vapustava mõju sümbioos oli viimase peal.

Küll tundus arusaamatu, et esimeses vaatuses minetas niivõrd tugevate näitlejate trio nagu Rein Oja, Andres Mähar ja Tambet Tuisk paariks lühikeseks hetkeks sõnavahetuse kõrgtempos selge diktsiooni. Saali kostus vaid arusaamatusse sumbuv podin. Tekkis kahtlus, et see on taotluslik, kuid oli raske sellele mingit põhjendust leida. Mõneti krobe oli nähtud etendusel (3. V) ka Andres Mähari algus, mis aga peatselt eeskujulikult tervikuga harmoniseerus. Tambet Tuisu usutavus on aga erakordset tunnustust väärt. Hea, et ei oldud allutud kiusatusele mingitki joont tema rollijoonises võimendada. Tema kiindumus endasse kui romantilisse kunstnikku oli täiesti elus ja ehe. Mündi tumeda külje tõi välja draama kontekst, mitte mõni karakteris kunstlikult võimendatud nüanss. Tuisk transformeerus ülekuulamisprotsessis täiesti orgaaniliselt. Muhedust tõi lavastusse kõige enam Rein Oja politseinik Tupolskina. Oma ampluaad silmas pidades Oja küll ei üllatanud, kuid mängis kõrgnivoos, tuues külma ükskõiksuse tagant välja poisikeselikult haavatava sisemaailma, mille egotsentrilisus hästi Tuisu mängituga resoneerus. Tüki vahest eredamad kohad pakkus Sergo Varese esitatud peategelase Katuriani hull vend, kuigi kogu Varese esitatu ei olnud veel sama tasemega. Kohati tekkis soov, et Varese rolli hullus oleks kuidagi totaalselt kogu saali haaravaks võimendatud. Ehk ei oleks see lavastuse minimalistlikku toimivust haavanud, vaid pigem täiendanud. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, ei olnud tülgastava temaatika kontekstis tülgastav ka lapse lavaletoomine ning laps (Kadri-Hebo Kukumägi) oli igati tubli.

Paljud on “Padjameest” lugenu või näinuna tunnistanud, et tegemist on temaatikaga, millest inspireerituna tahaks mõelda edasi ja veel ja veel. Tundub tõesti, et antud draama kätkeb endas mitmeid väga olulisi meie ajale iseloomulikke teemasid. Kuigi tegemist on nii võimsa näitemänguga, et sooviksin näha seda lavastatuna Eesti teatris veelgi, ei ole see mõeldud vähimalgi määral etteheitena Ojasoole. NO97 pakkus elamuse, mille järel on hirm minna teatrisse, sest midagi sama võimsat on kõva süvenemise ja hea tahtmisegi juures raske järele teha.