Vestlusring

Vestlusring lavastuste “Valgelaev ja taevakäijad” ning “Inimese teekond” lavastaja, kunstniku, trupi ning kriitik Gerda Kordemetsa vahel 8. aprillil 2006 pärast “Inimese teekonna” etendust teatris NO98.

Gerda Kordemets: Mul on kahju ja teisalt hea meel, et te saite äsja Eesti teatri aastapreemiate žüriilt eripreemia rühmatöö “Valgelaev ja taevakäijad” eest. Kahju, sest ma tahaksin hoida serva pääl olevaid teistmoodi nähtuseid nii, et nad ei muutuks mainstream-iks, ent teisalt hea meel, sest inimesed saavad nüüd teie koostööst rohkem teada.
Mõlema lavastuse puhul on rõhutatud rühmatöö fenomeni, seda, et mõlemad lavastused kannavad endas teatud koostegemise ja grupikuuluvuse vaimu. Kui palju te teadsite enne “Valgelaeva ...” Anne Türnpu töömeetodist?
Pea kõik: Ei teadnud midagi.
Kristjan Sarv: Anne oli lavakunstikoolis meie õppejõud ning tegelikult võib takkajärele öelda, et see, kuidas Anne töötab õppejõuna ning kuidas lavastajana, ei erine teineteisest otsustavalt.
Kuidas te ise “Valgelaevade ja taevakäijate” kui ka “Inimese teekonna” valmimist kirjeldaksite?
Kristjan: Need kaks lavastust erinevad oma alguspunktis juba seeläbi, et esimene ehitati üles koolieksamil esitatud lugudest, teise jaoks oli olemas kindlam tekstiline põhi, mida me küll instseneerisime.
Anne Türnpu: Esmalt oli sooviks, et tekst hakkaks ka ilma suurema sekkumiseta inimeste käes ise mängima, aga ta ei hakanud. Lisaks hakkas mingil hetkel väga segama John Bunyani puritaanlus ning sellest pääsemiseks lisasime vahele ka Uku Masingu tekstid, mis suutsid Bunyani teksti ehk kuidagi avardada.
Kristjan: Prooviperioodi iseloomustamiseks võib öelda, et väga palju oli proove ...
Anne: Tühja?
Sarv: Ei, mitte seda. Palju oli mõlema lavastuse puhul proove, kus kogu trupp ei olnud koos. Seetõttu tehti eraldi ja paarikesi väga palju individuaalproove etüüdide ja harjutustega, koos kuulasime Anne ja mõnede lektorite loenguid.
Ott Sepp: Kandvaks ideeks prooviprotsessis oli see, et me hoidusime leitu kinnistamisest.
Mart Koldits: Ja sellest kinnistamatusest tekkiski ühtne rütm. Me ei teadnud keegi, mida ma tegema peame ja sellises olukorras ei jäänud muud üle, kui hakata ühes rütmis hingama. Me hakkasime teineteist jälgima, teineteisele toetuma – ma usun, et seeläbi tekkiski rütm.
Anne: Lõppkokkuvõttes oli tegemist rituaalse käitumisega – sa ei tea päris täpselt, mida sa pead tegema, aga sa teed. Ma töötan näitlejatega nii, et nad oleksid iseenda lavastajad, sest nemad tunnevad end kõige paremini. Mina võin panna nad kogemata väga rumalasse situatsiooni, väga halba poosi või olekusse.
Näitleja teadmatus oma ülesandest tekitab vist ebakindlust?
Anne: Enesekindel näitleja ei olegi eriti hea, ta on kinni, tal on mingi dimensioon puudu. Ebakindel näitleja hoiab nö kolmandat silma lahti ja seda on väga ilus vaadata.
Kas enesekindluse puudumine ongi seega põhjuseks, miks mõlemat lavastust võib käsitleda rühmatööna?
Anne: Siiski: ka lavastuste väline vorm on ju kõik nende inimeste poolt väljapakutud.
Kristjan: See koht Annel puudub, kus mõni teine lavastaja hakkaks asju paika panema – tool on siin, sina tuled sealt jne. Seda Anne ei tee.
Ott: Mõlema lavastuse puhul saabus vorm alles viimasel nädalal. Enne tegelesime me intensiivselt sisulise poolega.
Kristjan: See ongi Anne lavastusmeetodi juures kõige lahedam. Ta uurib pikalt, mis on lavastuse sisuliseks pooleks, mitte ei hakka otsima väliseid lahendusi.
Kas see näitlejates ebakindlust ei tekita?
Kristjan: Loomulikult …
Ott: … ja väga palju ...
Märt Avandi: … ning seepärast oligi nii, et mõlema prooviprotsessi puhul tundsin ma sageli, et proovid lähevad tühja. See tekitab ühel hetkel tunde, et Anne meetodi puhul justkui pole kindlat alust, millelt lavastus võiks sündida, aga ometi ta sünnib ja just tänu esmapilgul tühjaläinud prooviperioodile.
Ott: Näitleja tahab ikka, et talle öeldaks: tuled posti juurest, lähed vasakule ja teed üllatunud nägu. Anne ei tee seda, mitte kunagi.
Kristjan: Käib silmad kinni mööda proovisaali, kuulab ja ütleb: see on väga hea.
Märt: Mis tekitab kohutavat peavalu. Kui sa küsid, kas ma jään seisma, ütleb ta, et jää. Ja kui sa ütled, et ma ei jää, siis ta ütleb, et ära jää jah.
Anne, miks sa ei anna täpseid vormistuslikke ülesandeid? Miks vorm alles viimase nädala jooksul tuleb?
Anne: Võib-olla see tuleb minust endast. Näitlejana sallin ma kõige vähem seda, kui lavastaja ütleb – astu siia ja tee seda nägu. Näitlejal peab olema mingi oma sisemine liin, mida kasutada. Nii loomulikult ja õigesti nagu liigub näitleja oma peas ja südames, ei suuda ükski lavastaja teda liikuma panna. Lavastuse vorm saabki tekkida alles päris lõpus ja nende inimeste pealt, kes seda teevad.
Gerda: Mulle tundub hoopis, et Anne lavastustes on mingi asi seal sees nii paigas, et nende kohtade pealt ära ei nihku.
Kristjan: Jah, aga see ei ole väline struktuur, mis paigas on, vaid sisemine veendumus ja tunne.
Märt: Seda kindlat struktuuri või tuksumist tegelikult seestpoolt ei taju. “Valgelaeva” puhul tekkis alles pärast mitmeid etendusi tervikutaju ja “Teekonna” puhul mul seda veel ei olegi.
Anne: Vormistuse püsivus tuleneb minu arvates sellest, et me oleme mõelnud ühest asjast ja igaüks on pakkunud omapoolse väljanägemise või vormi. Aga ühine mõtlemine ja ühine töö sisulises plaanis on vältimatu eeltingimus ka vormi muutumisel ühtsemaks.
Märt: “Inimese teekonna” puhul pakkus kindlust tekst, mis oli lihtne, aga suutis kanda.
Mart: Minule ei pakkunud. Alguses meil tekkis ju konflikt, et tekst on triviaalsuseni lihtne. Kohe alguses öeldakse näiteks: mine värava juurde. Samas pole veel küsitudki, kas värav üldse olemas on. Kohe on eeldus paigas, aga seega otsimist ei saa ju olla. Ja keelekasutus, sõnad, laused on kunstlikud.
Märt: Jah, aga me ka esitame seda kunstlikult, me ei räägi seda teelaua taga. Kui esitamise võti oli leitud, pakkus tekst kindlust.
Mart: Eks me selle võtme leidmisega ka kõige rohkem vaeva nägimegi, kusjuures me saavutasime selle mõtteliselt, mitte kogemuslikult. Mõne lause kogemusliku pagasiga täitmine on teatris palju lihtsam kui enda viimine mingile argielust kõrgemale tasandile.
Märt: Sa ei saa ju läbi elanud olla neid situatsioone, mida sa “Inimese teekonnas” mängid.
Mart: Just, ja see teebki asja raskeks.
Märt: Järelikult teed sa Anne asju millegi muu kui kogemuse pealt.
Anne: Kui näitleja hakkab ainult oma kogemuse pealt mängima, läheb asi valesti. Euroopa teatris peaks näitleja olema oma karjääri lõpuks idioot, kuna dramaturgias on ülekaalus väärastunud tüübid. Täie rauaga mängides jääb paratamatult midagi sisse ja ühel päeval lööb välja. See on teatri kui esteetika nõks, eelarvamus, et kui näidendi tegelane pole pisikese väändega, siis ta ei lähe käima, siis ei ole kunst. Mina tahtsin teha tükki, mis ei sunniks mind ahastusest jooma, vaid pigem toetab ja aitab.
Kas rolliloomine oli antud juhul teistsugune?
Mart: Ega me ei teegi seal ju rolle.
Sarv: Ei tee tõesti, ei suhtle isegi.
Mart: Sul ei ole “Inimese teekonnas” väliseid vahendeid, millega mängida. Siis tuleb näitlejalikkus või näitleja paremini välja, sest sul on vaid keha, millega sa pead kiirgama. Tegelikult läks kõigega, ka kunstniku ja valguskunstniku tööga nii, et ma aina taandasime ja taandasime.
Kahju ei olnud?
Mart: Vastupidi, vabastav.
Anne lavastuste kohta on öeldud, et tegemist on seisunditeatriga.
Ott: Anne ajab kogu aeg seisundi saavutamist taga.
Mart: Ega me tõepoolest muuga tegelegi.
Sarv: Seisundi-värk on väga põnev. Harilik realavastus on säärane, kus tahetakse lugu jutustada, see peab olema väga selge ja arusaadav. Seisund on teine asi: sa ei pea aru saama, mida nad laval räägivad, mida üks või teine kujund täpselt tähendab. Sa pead lihtsalt vastu võtma.
Mart: Anne lavastused on hoopis teise rütmiga kui tavarütm. Võiks öelda, et kui inimesed on harjunud sada kilomeetrit tunnis sõitma, siis nüüd sunnitakse teda kolm korda aegalsemalt liikuma. Mis omakorda tähendab, et inimene näeb hoopis teisi asju. Aeglasema auto aknast paistavad ju hoopis teised asjad kui kiire.
Märt: Keegi ütles “Inimese teekonna” kohta, et “mulle väga meeldis: vahepeal magasin, siis vaatasin edasi, mõnus oli”. Ja see on antud juhul kompliment.
Mart: Tavamõistes ei ole Anne tööd miski, kust sa saaksid naudingu. Vist Mati Unt ütles, hea teater ei saagi olla tavamõistes nauditav. Sa mõtled ja jälgid. Nüüd vist hakkan täpsemalt aru saama, mida ta mõtles. Ei saa olla nii, et sa teatris lõdvestud, on meeldiv. Kui sind miski muudab, su rütmi aeglustab – samas kui kultuuris reeglina rütmi kiirendatakse -, siis see ei saa olla mõnus, mugav.
Anne: Samas ei ole kahes viimases lavastuses vaataja jaoks ohutunnet, et kas kunstielamuse saab. Tekst kannab mõlemal juhul oma, ükskõik, mis tehakse.
Gerda: Mõlemasse lavastusse annavad tõstetust juurde laulud.
Märt: “Inimese teekonna” puhul on Uku Masingu tekstid, millele ise on viisid tehtud.
Mart: Kui ise viis teha, siis tead sa täpselt, miks miski on, samas kui valmisvormi pead sa tükk aega sisse pugema. Teatriga on olnud mul kogu aeg nõnda, et laulukohad tuleb ikkagi ise leida. Olen üritanud võtta mujalt, aga asendanud laenlaulud lõpuks kasvõi ümisemisega – see on palju elusam kui õpitud mitmehäälsus. Kui Valgelaev välja arvata, siis on mul tihti nii, et elav muusika laval, kui samal ajal midagi sisulist parallelselt ei toimu, igav ning ma ootan, et see mööda saaks, et edasi minna.
Anne: Mitmed siinsed näitlejad oskavad laulu ka ruumiliselt üles ehitada, panna juurde teise või kolmanda hääle.
Kristajn: Just Valgelaevas ei olnud ju seadeid, hääled leiti ise.
Anne lavastuse kohta on öeldud ka sõnumiteater.
Liina: Teater peabki olema sõnumiteater, muidu läheb väga lihtsalt meeleoluteatriks.
Ott: Need kaks lavastust on minu kui näitleja jaoks näiteks avardanud julgust teha teistmoodi. Teha igavalt, nagu Mart ütles. Varem arvasin ma, et kui publik ei naera, siis on jama. Nende kahe lavastusega on olemine laval läinud tohutult palju vabamaks.
Märt: Just.
Mart: See “sõnum” vist ei tulene ka niivõrd skeemist: mul on näidend, milles on aksioom ja ma püüan selle aksioomi vaataja ette tuua. Pigem on küsimus, kas lavastajal on üldse mingi sõnum või missioon oma isiklikus plaanis. Kas tal on iha üldse maailmaga mingit teemat ajada? On tunda, et nii kriitikas kui publikus on väga suur nälg millegi teistsuguse järele, selle “sõnumi” järele. Iseasi, kas see on trend või sisemine sund, ma ei oska öelda, mul pole elukogemust veel nii palju. Aga Anne eesmärgiks ei olegi vist üldse teatri tegemine.