Intervjuu Rein Rauaga

Mis on Teie arvates Mishima loomingu tuumseim osa?

Rein Raud: Yukio Mishima on võrdlemisi kummaline kirjanik, ka mul endal on temaga suhteliselt vastuoluline suhe. Tema tõekspidamised, mille kohta isegi alati ei oska öelda, kas ta tegelikult ka nii arvas või oli see üks hästi radikaalne etendus, mida ta oma elus tahtis teha, on minu jaoks suhteliselt vastumeelsed. Samal ajal on ta stiili, psühholoogilise täpsuse ja kirjandusliku koe poolest üks kõige virtuoossemaid kirjanikke, keda ma tean. Ma arvan, et eks selline vastuolu on ka see, mis teisigi lugejaid paelub Mishima juures. Väga raske on lugeda mõnda tema õnnestunumat teost nii, et see täiesti külmaks jätaks. See võib panna värisema ja võdisema ja tekitada õudust ja kohati vastikust ja samal ajal kaasa haarata, pakkudes kummalisi ning kõrgeid esteetilisi elamusi sellest, kuidas ta kasutab keelt ja oma lugu jutustab.

Olete rõhutanud Mishima vastuolulisust: ühelt poolt esteetiliste kõrgelamuste pakkumine, teisalt ajalehekolumnide kirjutamine. Millest see Teie arvates tuleneb?

Mulle tundub, et ta oli väga edev. Ekshibitsionism on üks tema iseloomu olulisemaid osi. Eestis on seda vähem teada, aga ta on ju lasknud endast teha fotonäitusi, poseerinud Guido Reni Püha Sebastiani poosis ja mänginud ka filmides - muide, kohutavalt halvasti. Ta oli alati niisugusel seisukohal, et kõik tema isikuga seotu on iseenesest kuidagi sädelev ja väärtuslik. Ma usun, et laiale massilevikule orienteeritud ajalehtedes kirjutas ta kolumne just sellepärast, et tunda, kuidas ta masse valitseb. Seal oli ehk arvamus, et kui tema kirjutab, siis sajad tuhanded koduperenaised üle Jaapani võtavad ja loevad ja võib-olla samuti võdisevad tema teksti peale. Just see tunne oli see, mis teda massikultuuri ajas. Üldiselt tänapäeval seda enam ei mäletata, sest väärtuslik ja tõsiseltvõetav, mida ta maha on jätnud, elab küll üle aegade. Eelkõige Kuldne tempel, aga ka romaan, kust ma lavastuse jaoks katkeid tõkisin, Pärastlõunane valvekord.

Kui vaadata Mishimat laiemalt 20. sajandi Jaapani kultuuriloo taustal, siis kas säärasel foonil on tema isik ja looming erand või signaliseerib Mishima ka mingeid üldisi märksõnu?

Sellele küsimusele on raske vastata, vastata võiks nii jah kui ei. Kahtlemata oli ta erand. Ükski teine jaapani kirjanik pole pidanud eraarmeed ja püüdnud sooritada relvastatud riigipööret. Teiselt poolt on temas midagi üdini 20. sajandi Jaapanile iseloomulikku. Näiteks pidasid teda välismaalased üheks kõige läänepärasemaks jaapani kirjanikuks, kes käis ringi suhteliselt laitmatute maneeridega ja rääkis mõnevõrra inglise keelt ning esines kui tõeline kosmopoliitne dzhentelmen. Seda ajal, mil teised suured kirjanikud, Kawabata näiteks, olid tunduvalt rohkem jaapanlikud ja oma kultuuri piiride sees. Ma usun, et tänapäeva noorema põlve jaapanlased mäletavad Mishimaga seoses tema riigipöördekatset ja tema äärparempoolset poliitikat ning edevat homoseksualismi, sest lugeda pole teda lihtne.

Tõlkides rõhutasite Te korduvalt, kuivõrd oluline on Mishima puhul täpselt sõnast ja mõttest kinni pidada.

Tegelikult see täpsuse tagaajamine tuleneb sellest, et Mishima üks olulisemaid jooni on just tema stiil, suurepärane ja paeluv stiil. Mõned tema laused on sellised, et vahel ajaviiteks olen ma teisi tekste tõlkides mõelnud, et kuidas just Mishima lauset tõlkida. See on lihtsalt jäänud meelde, niivõrd täpsed on nad meeleolu poolest. 

Intervjuu oli eetris Vikerraadio saates Kultuurikaja 19. veebruaril