Mõnikord on hinges kummaline rahutus

Mõnikord on hinges kummaline rahutus ja tahaks nagu midagi öelda aga ei tea kuidas ja kas üldse peaks ja kas peaks palju või vähe või kellele üldse. Mõnikord on raske, mõnikord ütled midagi ja see, kes kuulab, vaatab mööda või ei kuula üldse või kuuleb mööda. Mõnikord on tunne, et keegi ei saa aru aga sa tahaks, et kõik oleks täpselt nii klaar ja täpselt nii nagu sa ise oled mõelnud. Ja mõnikord ei tea sa isegi täpselt, mida sa mõtled. Siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Igal juhul.

Uus teater on sündinud, NO teater, millel numbrid nimes vähemuse poole kahanema hakkavad. NO99 oli esimene, kuid seda ei lastud veel päriselt teatrietenduseks nimetada, tegijad rõhutasid, et see on manifest ning tõid lavale kaootilise mosaiigi lavaproovist, teatriloengust, videoperformance-st ja jaapani filosoofiast. Publik jagunes joonelt kaheks – osa vaimustus (vähe vähem) osa laiutas käsi (vähe rohkem). Need, kes teatrit ootasid, ei osanud midagi arvata, kes manifesti mõtestama läksid, jäid rahule.

Manifest, mis esmapilgul tundub eklektilise plahvatusena jääb vaikselt mõttesoppidesse kajama. Plahvatuse kakofoonia hakkab tagantjärele harmoonilisemaid toone võtma. Teatritoolis läbielatud piin vaibub ja teatrisünnitajate valu igav pealetükkivus kustub. Meelde jääb see kõik nagu uni, mis rahutult mõttesoppides kummitab. Kogu türannia, alandlikkuse, kirvega tahumise, surmakire ja elujanu tiraad hakkab mõjuma meditatiivsel tasandil. Roomamine ja võitlemine; jänkud rohelisel murul; toolid seina küljes; midagi, mis toimub teises toas; keegi, kes läheb ära aga kontrollib; veri, mis vabastab, kuid kammitseb; süda, mis peab lööma mitu korda kiiremini, selleks et elada ja selleks, et surra… Oo jaa, siia annab leveleid pookida mõnuga!

Manifesti ajal mõjus laval toimuv kohati kohmaka kooliteatrina, kuid eks see alanudki kohmetu kobamisega, otsides teed kulminatsioonini – dramaatilise enesehävituseni. NO99 on nagu ekshibitsionistist noor sõber, kelle laialilaotatud maailmavalu on kohati piinlik vaadata, kuid sa saad aru, et see on tema loomuses ja teisiti ei ole võimalik. Näitlejad annavad oma parima, tekst on teatraalselt läbimõeldud ja mustriks paigutatud, lõhub ja loob samaaegselt – mida paremat veel tahta! Kui Ojasoo teater ei hakka edaspidi manifestide taha pugema, siis teravat teatraalsust ja eksperimenteerimist võib sellelt lavalt edaspidi oodata rohkem kui mujalt. Ei, see ei ole millegi vana ja olemasoleva uus versioon, see ongi nüüd uus ja omanäoline ning manifest on selle teatri võti. Kellel on plaanis edaspidi sinna teatrisse minna, siis on NO99 kohustuslik tükk. Ei aita see, kui sõber räägib või leht kirjutab, see on isevaatamise ja isemõtlemise etendus. See on pühendunute ja pühendatute teater. Midagi radikaalset igal juhul.


Fagira D. Morti